Alustuseks ütlen seda, et Eestis on vägagi normaalsed jõulud. Siin ei teki mitte kuidagi seda jõulutunnet, lihtsalt tavalised päevad mil aina soojemaks hakkab minema, Aga siin ma ei oskagi öelda, et kas kohalikud ei tea mida tähendavad jõulud või on asi vastupidine? Telekas tuleb saateid ''kuidas pidada jõule'', ''mis asjad on jõulud'' ja ''mida tehakse jõulude ajal''. Nagu reaalselt, see ei ole nali, see on reaalsus. Kohalike meelest lisaks tuledele tähendavad jõulud peaaegu nädalast puhkust mil saab end maani täis juua ja kui oled rikkam tüüp, saad sõpradega paadisõidule ka veel minna. Kurb aga tõsi, see on ''aussie christmas''. Ja nad on ise veel uhked ja selle üle, et on joodikud. Eesti lumega jõulude kohta ütlevad, et nad sureksid seal ära külma kätte, aga nad ei mõtle et soojad riided on ka olemas talveks. Ühesõnaga, naljakad ja omamoodi inimesed, vähemalt me saame pidevalt naerda selle kõige üle. Järgnevad pildid on ühe õhtuse paadisõidu käigus tehtud, et tehke oma järeldused.
Kõige lemmikumad puud
Mida edasi me liikusime, seda ühkemaks kõik tuled läksid. Mõnel majal oli isegi jõulumuusika pandud mängima.
Tähepanelik silm saab aru, et jõuluvana oli peaaegu kahe korruselise maja pikkune
Esimese koha sai see maja, omanik oli väidetavalt kulutanud 100 000$ tulede peale
Demostratsiooniks paar videot veel lõppu
Kuna täna oli töölt vaba, sest siin on tegelikult terve nädal vaba, va esmasp-teisip, siis käisime Jaanusega offroadi tegemas siin ligidal rannas. Selline oli meie jõulupäev, mitte ei möödnunud teistele kohaselt juues mitu päeva järjest. Kõkku sõitsime mööda ranna äärt 50km, kuni Jaanusel hakkas kütus otsa saama ja pidime tagasi liikuma.
Jaanus kihutas meie eest ära, tolmupilv järgi
Ettevalmistused ranna sõiduks
Lisaks alates kolmapäevast on Rasmus minu kaastööline ja oleme tagasi värvimise peal, kõik on ilus, kui saaks vaid tagasi Perth'i. Suht väsitav on iga päev tund edasi ja tagasi tööle sõita.
Nüüd on juba tükk aega mööda läinud, mil blogisin. Tööd on nii palju, et õhtuks olen väsinud või siis unustan ära mis teha tahtsin ja siis on jälle hommik ja ei jõua enam blogida. Igatahes maja on seest põhimõtteliselt valmis juba. Alustasime väljast värvimisega, mina tegin katuseräästaid ja Rasmus Jasoniga värvisid aeda. Aed maja ees valmis ja maja tagant osa ootab veel teist kihti. Plus maja eest metall aed ja shed on vaja värvida. Sain räästad värvitud, Glenda (Robi õde) oli väga rahul mu tööga, samuti pidin vihmavee torud kreemi värvi värvima. Kuna need olid ennem rohelised siis lõpuks sai kolm kihti peale ja oi kui palju kiitusi ma kõigilt sain, isegi jäin rahule. Valmis kreemikad katuseräästad Ostsime paar päeva tagasi õhuvaba spray püssi. Sellega saab ikka päris kiiresti töö tehtud. Ma kutsun seda aparaati ämbuks või ämblikuks, sest ta näeb koibiku moodi välja. Aga igatahes selle asjaga oleme rahul, teeb kiiresti, pritsimata ja korralikult töö ära. Rasmus siis esimes...
Olin toas kuni Rasmus tuli järsku tuppa ja ütles: ''tule ruttu välja vaata mis siin on''. Läksin välja ja nägin Kristjanit kes tegi rohutirtsust pilte , ma ka muidugi haarasin kohe kaamera ja hakkasin klõpsima. Alguses ta tükk aega istus ja istus, mingi pool tundi vähemalt. Käisin vahepeal toas, andisin pildid ära ja panin tehtud pildid arvutisse, siis läksin tagasi ja ta oli ikka veel seal. Vahepeal viisin talle süüa, mida ta muidugi ei söönud vaid proovis korraks. Ja siis otsustasin ta viia oma loomulikku keskonda - põõsa peale . Seal ta ka siis tükk aega istus ja siiamaanigi istub, ju siis meeldib. Vahepeal hoidsin oksa kinni ja ta tahtis mu käe peale tagasi tulla, olen talle vist sõber nüüd. Väga sõbralik kurja näoga rohutirts siis. Jõudsin korraks maha istuda kuni uke taga oli üks tüdruk kes Arnoldit otsis, küsis kas Arni on kodus. Nad läksid välja siis istuma ja ma üritasin koera pildistada. Järsku ta tuli mu juurde ja hakkas juttu rääki...
Päeval tuli Kristjan Rasmuse juurde jutuga, et kas ta on mehaanik. Rasmus vastas jah ja nii nad hakkasidki Kristjani seisvat autot parandama. Autoks on Holden Commodore (Eestis Opel), mootor 3.8 V6, kw ja aastat ei oska öelda. Kuna autol on mingi plokikaane tihendiga jama, mootor siis vee ja õli segu täis, hakkasidki nad mootorit lahti võtma. Alguses seisis auto maja eest, siis liigutasid auto varju katuse alla, et saaks tööd teha. Ma vahepeal läksin panin muusika mängima ja näitasin põrsaste pilte Mairoldile ja Aivole. Neile jubedalt meeldisid nad, teavad isegi Tipsu ja Tupsu nimesid nüüdseks. Ja samuti bemmi ja minu tuba, Rasmuse kodu jne. Mairold küsis kas ma olen kunstnik, nähes mu toa seina ja kohvilauda. Ja muidug meeldis neile mu pandud 80ndate muusika ka. Siis tuli nälg peale ja vedasin Rasmuse siia kaubanduskeskusesse, et osta süüa midagi. Tänaseks valikuks osutus Subway, kus ma polnud kunagi käinud. Päris head pirukad saime, mingid liha ja juustu ja hunnik igast...
Mida edasi me liikusime, seda ühkemaks kõik tuled läksid. Mõnel majal oli isegi jõulumuusika pandud mängima.
