Alustuseks ütlen seda, et Eestis on vägagi normaalsed jõulud. Siin ei teki mitte kuidagi seda jõulutunnet, lihtsalt tavalised päevad mil aina soojemaks hakkab minema, Aga siin ma ei oskagi öelda, et kas kohalikud ei tea mida tähendavad jõulud või on asi vastupidine? Telekas tuleb saateid ''kuidas pidada jõule'', ''mis asjad on jõulud'' ja ''mida tehakse jõulude ajal''. Nagu reaalselt, see ei ole nali, see on reaalsus. Kohalike meelest lisaks tuledele tähendavad jõulud peaaegu nädalast puhkust mil saab end maani täis juua ja kui oled rikkam tüüp, saad sõpradega paadisõidule ka veel minna. Kurb aga tõsi, see on ''aussie christmas''. Ja nad on ise veel uhked ja selle üle, et on joodikud. Eesti lumega jõulude kohta ütlevad, et nad sureksid seal ära külma kätte, aga nad ei mõtle et soojad riided on ka olemas talveks. Ühesõnaga, naljakad ja omamoodi inimesed, vähemalt me saame pidevalt naerda selle kõige üle. Järgnevad pildid on ühe õhtuse paadisõidu käigus tehtud, et tehke oma järeldused.
Kõige lemmikumad puud
Mida edasi me liikusime, seda ühkemaks kõik tuled läksid. Mõnel majal oli isegi jõulumuusika pandud mängima.
Tähepanelik silm saab aru, et jõuluvana oli peaaegu kahe korruselise maja pikkune
Esimese koha sai see maja, omanik oli väidetavalt kulutanud 100 000$ tulede peale
Demostratsiooniks paar videot veel lõppu
Kuna täna oli töölt vaba, sest siin on tegelikult terve nädal vaba, va esmasp-teisip, siis käisime Jaanusega offroadi tegemas siin ligidal rannas. Selline oli meie jõulupäev, mitte ei möödnunud teistele kohaselt juues mitu päeva järjest. Kõkku sõitsime mööda ranna äärt 50km, kuni Jaanusel hakkas kütus otsa saama ja pidime tagasi liikuma.
Jaanus kihutas meie eest ära, tolmupilv järgi
Ettevalmistused ranna sõiduks
Lisaks alates kolmapäevast on Rasmus minu kaastööline ja oleme tagasi värvimise peal, kõik on ilus, kui saaks vaid tagasi Perth'i. Suht väsitav on iga päev tund edasi ja tagasi tööle sõita.
Peale Kalgoorlie's veedetud aega võtsime suuna otse Esperance poole, et sealse loodusega tutvuda. Paljud olid öelnud, et see koht on selle osariigi ilusaim paik ja nii see tõesti oli. Muidugi looduse poolest, sest linn suurem asi polnud, nägi samasugune välja nagu kõik kohad. Kokku kilomeetreid tuli umbes 2250 selle tiirutamisega, ehk Kalgoorlie-Perth suure ringiga Sinine planitav teekond, punasega tegelik Meie teekond: Esperance, Cape Le Grand, Albany (selle üleval roheline ala oli Stirling Range mis unustasin märkida), Denmark, Walpole ja sealt tagasi mööda punaselt märgitud teed, Maragret River ja Perth. Esimese asjana tutvusime Pink lake 'ga (roosa järv), ma teadsin et see ei pruugi olla hetkel teatud bakterite pärast roosa, aga et seal üldse vett pole seda ei osanud küll oodata. Kaugelt mäe otsast paistis täitsa hele roosa ja kui mõned minutid hiljem kohale jõudsime, nägin valget liiva laiumas. Tegelikult imeõhuke roosa toon oli juures, aga võibolla oli see mu kujut...
Olin toas kuni Rasmus tuli järsku tuppa ja ütles: ''tule ruttu välja vaata mis siin on''. Läksin välja ja nägin Kristjanit kes tegi rohutirtsust pilte , ma ka muidugi haarasin kohe kaamera ja hakkasin klõpsima. Alguses ta tükk aega istus ja istus, mingi pool tundi vähemalt. Käisin vahepeal toas, andisin pildid ära ja panin tehtud pildid arvutisse, siis läksin tagasi ja ta oli ikka veel seal. Vahepeal viisin talle süüa, mida ta muidugi ei söönud vaid proovis korraks. Ja siis otsustasin ta viia oma loomulikku keskonda - põõsa peale . Seal ta ka siis tükk aega istus ja siiamaanigi istub, ju siis meeldib. Vahepeal hoidsin oksa kinni ja ta tahtis mu käe peale tagasi tulla, olen talle vist sõber nüüd. Väga sõbralik kurja näoga rohutirts siis. Jõudsin korraks maha istuda kuni uke taga oli üks tüdruk kes Arnoldit otsis, küsis kas Arni on kodus. Nad läksid välja siis istuma ja ma üritasin koera pildistada. Järsku ta tuli mu juurde ja hakkas juttu rääki...
Alustan sellega, et eile käisime vaatamas Perthi lennujaama juures olevaid lennukeid. Suurem osa tõusis õhku, paar tükki maandus selle lühikese ajaga. Kokkuvõtteks võin öelda, et umbes iga minuti jooksul tõusis üks lennuk. Tänane teema on Caversham Wildlife Park , kus me käisime. Pilet oli 25 dollarit inimene (täiskasvanu) ja aega kulus meil seal pargis umbes kolm tundi. Iseenesest oli väike ala aga vaadata oli palju. Tegime wombatiga pilti, söötsime kängurusid, vaatasime farmi showd ja nägime palju-palju loomi. Eks pildid ütle ise, millega tegemist. Sissepääs Nahkhiired Lizard kõndimas Barking owl ehk haukuv öökull Ja nüüd kängurusid. Hästi lahe oli see, et läksid nagu eraldi kohta kus kängurud kõik lahti olid. Sama oli linnu alaga, läbisid kaks aeda ja olidki keset nn metsa kus linnud vabalt ringi jooksid, muidugi need linnud kes lennata ei saanud. Papagoid, kotkad ja muud olid puurides. Nii mõnus oli, et pööras ennast lõpuks selili Kängur...
Mida edasi me liikusime, seda ühkemaks kõik tuled läksid. Mõnel majal oli isegi jõulumuusika pandud mängima.
