Olen eelmisest nädalast nüüd lõpuks oma unistuste tööl käinud. Küll ma ootasin seda kaua, aga lõpuks leidsin hea palga ja seltskonnaga värvifirma, kes reaalselt hindab mu värvimist ja mis põhiline, laseb mul ka värvida. Ülemus on mul parim kes kunagi olnud on, umbes kolmekümnendates Kanadast pärit mees, töölised on valdavalt minu vanused. Mike, minu ülemus, pidevalt kiidab mu tööd ja paljud inimesed kes seal saidil ringi liikusid kiitsid samuti, eriti kui ma ühe aia mustaks pidin värvima värvisin. Üks mees isegi tegi ruttu telefoniga pilti ja üks üritas nalja teha millest ma aru ei saanud: ''Hi, you gonna miss a part'' (sul jääb üks kord värvimata) vaatasin ta poole, jättes korra värvimise pooleli ''Hahaha, you did mis a part'' (hahaha, sul jäigi üks koht värvimata) Ma nagu tõesti ei saanud naljast aru ja jätkasin oma tööd, tüüp ise pidi naeru kätte ära surema. See objekt asus Mandurah'st 20km eemal Pinjarra's, Pinjarra race club (Pinjarra hobuse võistluse plats/klubi). Nüüdseks
on see sait küll lõpetatud, aga uuest nädalast hakkab uus objekt
Perthis. Nagu Mike ütles, on see hea aeg raha teenimiseks, sest ees on
ootamas umbes seitse päeva nädalas tööd ja kümme tundi päevas, hetkle
väga kiired ajad.
Must võrkaed ja must metall aed
Värvisin need asjad kollaseks
Kogu staadion - trepid, käsipuud, toolid
Kollase särgiga on Mike, mul endal samasugune särk :)
Nagu uus
Mul
töö juures oli väga palju igast papagoisid, suurem osa neid roosasid
pupsikuid. Hommikuti kell seitse tööle jõudes oli neil alati söömise kogunemine meie kuuri kõrval, paar
tundi hiljem oli lendamise ja kisamise aeg, ning lõuna ajaks olid nad puu
otsas nagu käbid
Roheliste papagoide musi
See pupsik on vist vana, võrreldes teistega kellel on päris roosa sulestik
Käbi papagoid
Ja ega mu lemmikud ''näljasedki'' puudu. Ma proovin kunagi filmida nende imeilusat laulu ka.
Peaaegu hea
See oleks olnud hea pilt, kui ma oleks saanud selle fookusesse
Meil on ka plaan taaskord tagasi Perth'i kolida, sest mul nagunii hakkabki töö ainult seal olema ja Rasmus on viimased kaks nädalat iga päev sinna sõitnud, aga see viskab lõpuks üle. Umbes kaks pool tundi sõidad sinna, sest hommikuti on meeletud ummikud. Aga see saab teoks alles kahe nädala pärast, sest Rasmuse ülemus ei taha, et ta läheks veel, kuna tal pole ju kedagi võtta kes tasuta viitsiks teisi objektidele viia ja juhiks autot. Ja no tegelikult meil siin üle ka visanud, esiteks siin on nii meeletult igav ja alati on külm ja tuuline. Teiseks tassib ülemus imelikel päevadel suvalisi inimesi siia, näiteks on normaalne kui ta ahkkab pidu panema pühapäeva või teisipäeva õhtul kell küme, ise üle viiekümne aasta vana. Viimane kord oli pühapäeval, mil oli taaskord baarist kamp inimesi siia tassitud, keda ta esimest korda nägi. Kaks neist olid peded muideks. Ja kuna me püüdsime magada ja ma olin haige sel ajal, siis tuli Rasmus ja keeras nende lõugava muusika kinni ja peded reageerisid sellele: ''sa pidid siin ju üksi elama'',seega tore teada, et me oleme mitte keegi ja meid ei eksisteeri siin. Samuti ta pakkus suvalistele siia ööbimis võimalust, et tulge magage kus tahate. Nii need asjad ikka ei käi.
Eelmine laupäev vaatasime rõdult ka delfiini, kes tükk aega mässas vees. Küll ujus mööda seina kõht üleval, siis niisama ilmus ühe paadi alt välja ja ujus. Rasmus alles siis mõistis, mida need naabrid on terve päeva seal vaadanud ja näpuga näidanud. Mõne aja pärast isegi Mandurah dolphine tours (Mandurah delfiini tuurid) tuli kiiresti teda vaatama.
Kõht üleval ujumas
Paadike oli ka kohe platsis
Vot nii kiiresti käibki üks delfiini liikumine (aega läks u 3sek)
Ja kuna ma jõudsin taaskord otsapidi papagoideni lisan paar videot ka, mis oleks võinud juba ammu lisada.
Peel zoo's oli papagoi kes koguaeg ''hello'' ütles, muideks see sama valge käis ka Rasmuse käe peal (vist).
Ja väike klipp papagoidest kui nad meie käte peal olid, nagu näga roosa pupsik minu käe pealt ei tahtnud ära minna :)
See papagoi oma tüütava häälega käis kogu aeg mulle närvidele, liikusin teise kohta lendas kaasa ja hakkas jälle pihta. Vabandan, et käsi värises aga tuuline oli ja 300mm objetiiviga on raske filmida liikumatult.
Peale Kalgoorlie's veedetud aega võtsime suuna otse Esperance poole, et sealse loodusega tutvuda. Paljud olid öelnud, et see koht on selle osariigi ilusaim paik ja nii see tõesti oli. Muidugi looduse poolest, sest linn suurem asi polnud, nägi samasugune välja nagu kõik kohad. Kokku kilomeetreid tuli umbes 2250 selle tiirutamisega, ehk Kalgoorlie-Perth suure ringiga Sinine planitav teekond, punasega tegelik Meie teekond: Esperance, Cape Le Grand, Albany (selle üleval roheline ala oli Stirling Range mis unustasin märkida), Denmark, Walpole ja sealt tagasi mööda punaselt märgitud teed, Maragret River ja Perth. Esimese asjana tutvusime Pink lake 'ga (roosa järv), ma teadsin et see ei pruugi olla hetkel teatud bakterite pärast roosa, aga et seal üldse vett pole seda ei osanud küll oodata. Kaugelt mäe otsast paistis täitsa hele roosa ja kui mõned minutid hiljem kohale jõudsime, nägin valget liiva laiumas. Tegelikult imeõhuke roosa toon oli juures, aga võibolla oli see mu kujut...
Olin toas kuni Rasmus tuli järsku tuppa ja ütles: ''tule ruttu välja vaata mis siin on''. Läksin välja ja nägin Kristjanit kes tegi rohutirtsust pilte , ma ka muidugi haarasin kohe kaamera ja hakkasin klõpsima. Alguses ta tükk aega istus ja istus, mingi pool tundi vähemalt. Käisin vahepeal toas, andisin pildid ära ja panin tehtud pildid arvutisse, siis läksin tagasi ja ta oli ikka veel seal. Vahepeal viisin talle süüa, mida ta muidugi ei söönud vaid proovis korraks. Ja siis otsustasin ta viia oma loomulikku keskonda - põõsa peale . Seal ta ka siis tükk aega istus ja siiamaanigi istub, ju siis meeldib. Vahepeal hoidsin oksa kinni ja ta tahtis mu käe peale tagasi tulla, olen talle vist sõber nüüd. Väga sõbralik kurja näoga rohutirts siis. Jõudsin korraks maha istuda kuni uke taga oli üks tüdruk kes Arnoldit otsis, küsis kas Arni on kodus. Nad läksid välja siis istuma ja ma üritasin koera pildistada. Järsku ta tuli mu juurde ja hakkas juttu rääki...
Alustan sellega, et eile käisime vaatamas Perthi lennujaama juures olevaid lennukeid. Suurem osa tõusis õhku, paar tükki maandus selle lühikese ajaga. Kokkuvõtteks võin öelda, et umbes iga minuti jooksul tõusis üks lennuk. Tänane teema on Caversham Wildlife Park , kus me käisime. Pilet oli 25 dollarit inimene (täiskasvanu) ja aega kulus meil seal pargis umbes kolm tundi. Iseenesest oli väike ala aga vaadata oli palju. Tegime wombatiga pilti, söötsime kängurusid, vaatasime farmi showd ja nägime palju-palju loomi. Eks pildid ütle ise, millega tegemist. Sissepääs Nahkhiired Lizard kõndimas Barking owl ehk haukuv öökull Ja nüüd kängurusid. Hästi lahe oli see, et läksid nagu eraldi kohta kus kängurud kõik lahti olid. Sama oli linnu alaga, läbisid kaks aeda ja olidki keset nn metsa kus linnud vabalt ringi jooksid, muidugi need linnud kes lennata ei saanud. Papagoid, kotkad ja muud olid puurides. Nii mõnus oli, et pööras ennast lõpuks selili Kängur...
