Laura ja Rasmus AUSTRAALIAS

Ma saan öelda täna uhkusega, et ma tegin heateo - ma päästsin väikese linnukese elu. Jah, ma küll soovisin mõnda aega tagasi, et tahaks neid väikeseid kiireid linnukesi pildistada, aga sellist olukorda ei osanud ma kuidagi ette näha.  Olin köögis võileiba tegemas, määrisin parasjagu sulajuustu saia peale. kui järsku käis 20cm kaugusel mu näost vastu akent väikene kõmm.. Ma jooksin kohe uksest välja terrassile, et vaadata mis see oli. Üks pisikene abitu linnuke vedeles maas, tiivad laiali, küüned tagurpidi. Ta vaesekene ei liigutanud ennast, ma võtsin ta kohe ettevaatlikult enda kätte, ajasin sõrmed ta kõhu alla. Tiib oli kleepunud märja terassi laua külge ja ta oli nii abitu. Mõne hetke pärast hakkas ta ennast liigutama, silmad tulid lahti ja siis vajusid tagasi kinni, ta tõmbas oma pea nii vastu selga kui võimalik ja siis läks tagasi normaal asendisse.  Ma kõndisin linnu vastu rinda toast läbi, maja ette ehk seal on tal parem. Mõnda aega silitasin ta selga, rääkisin temaga. Linnu

Mõtlesin täna, et aitab kaua ma ikka ennast peidan. Iga päevaselt oli mingi vabandus miks mitte blogida. Ühesõnaga  teen juttu meie oma isiklikust elamisest, mille me khmm juba peaaegu kolm kuud tagasi saime. Mõtlesime et aitab sellest toa rentimisest ja rendime ise ühe pesakese. Kuna mul oli umbes täpselt kolm päeva aega otsida elamine, kriteeriumiteks otse omikult, uus maja ja möbleeritud (või siis osaliseltki). Siis õnneks me ka sellise leidsime, asub ta kesklinnast umbes 20km, aga palju mul ikka südalinnas asju ajada. Igas eelnevas elamises oli miskit, mis häiris - liiga palav, liiga külm, räpane või imelikud majakaaslased või hoopiski kahtlane omanik. Viimane piisk karikasse oligi see, et nn maja omanik (kes tegelt rentis maja ja omakorda tubasid sealt välja samas majas), ütles meile et minge nüüd kolme päeva pärast välja, ma ei taha teid. Kuigi kokkulepe oli vähemalt nädal ette. Tegelt me oleme talle tänulikud, et ta meid välja viskas, sest varem või hiljem oleksime oma elamise