Lihtsalt juttu

Oleme taaskord otsapidi suurlinna tagasi jõudnud, kuid mitte kauaks. Olles nädala siin veetnud lahkume homme 600km kaugusel asuvasse Kalgoorlie'sse oma järgmist objekti tegema. Milleks on mingi kool, hetkel ei oska midagi muud öelda peale selle, et alustame homme hommikul sõitmist ja seal on meid ootamas tasuta elamine kuniks objekti lõpetame.
Alustan siis eelmisest aastast, me lahkusime oma luksuslikust korterist kuna Gerard muutus ajuhälbega viiekümne aastaseks kiuslikuks vanameheks. Kurb aga tõsi. Ma ei hakka seda kogu teemat lahkama, aga igatahes tüüp tahtis hullult, et me ära koliks sealt. Kuna Rasmus ju enam väikse palgaga tasuta tööd teha ei tahtnud, ja nüüd peab ya ise töölisi iga päev Perth'i viima ja tooma. Meil oli elamine makstud kuni pühapäevani, aga reedel viskas nii üle, et tulime kohe tulema. Ta hoiatas meid õhtul, et tuleb väike istumine seal, et nad on rõdul ja kuulavad paar tundi vaikselt muusikat. Ja siis uuris kas ka homme oleme tööl, ''jah oleme küll'', vastasime. Peale seda ta pani toas muusika põhja ja oli ise väga rahul. Karjudes ka keegi ei kuulnud midagi mida keegi rääkis, rääkimata mõtete kuulamisest. Kuna meil oli töö järgmisel päeval ja ma ütlesin Rasmusele, et homme tuleb raske päev kuna jälle üks unetu öö tulemas, tänu mõnele. Siis ta läks Gerardi juurde ja ütles väga vihaselt: ''that's it we are leaving now!'' (nüüd aitab, me lahkume kohe). Tema vastas selle peale rõõmsalt okey. Ja siis hakkas tantsima ja laulma kui me asju hakkasime pakkima. Kui mul pooled asjad olid koos viis Rasmus alla autosse ja all kuulis kuidas Gerard garaazis kiitis oma firmat ja näitas kus nad lapikesi ja puhastusvahendeid hoiavad ja kui palju tal neid on.
Õnneks sel samal päeval olime käinud vaatamas ka ühte normaalset elamist - uus moderne maja ja kaks koerakest, üks muidugi minu lemmik - husky ja teine pisike puudel. Elame koos Taiwanist pärit inimestega, väga mõistlikud ja vaiksed meie vanused noored. Algul olid koerad ükskõiksed minu vastu ja väike puudel väga kuri mu vastu, isegi pai ei julgenud teha hakkas haukuma ja tahtis hammustada. Nüüdseks on asi niisuguseks arenenud, et koerad on mind nähes õnnelikumad kui oma omanikku nähes ja magavad mu ukse taga või tulevad tuppa pai nuiama. Husky muidugi käib meil õues oles aknast sisse ka piilumas, et mis ma teen ja kus ma olen. Suurde tuppa minnes hakkab ukse taga hüppama, see on päris naljakas. Üks päev väike puudel sättis end minu kõrvale voodisse ja üks neiu kes meil siin elab tuli koera teise tuppa kutsuma. Selle peale puudlike muutus nii kurjaks, et oleks peaaegu kallalegi talle läinud, ja Rasmuse vastu ka hakkas haukuma ja urisema kuni ma katsusin koera selga ja ta maha rahunes.
Giu-giu
Hiugo
Ma tean, et sa tahad mulle midagi head anda

Siin videos tegi ta küll paar hüpet, aga kui mul kaamerat käes ei ole siis ta võib sõna otseses mõttes 2min järjest hõpata ja veelgi kõrgemale. Nagu tagant näha siis selline ongi kogu aia suurus siin riigis ja see on täiesti normaalne.
Ühel päeval tööl olles sõime lõuna ajal väljas, nagu alati. Ja ringi patseerisid kaks ''näljast'' lindu, ühel hetkel kuulsin enda kõrval ilget sisinat ja nägin lindu peaaegu vastu posti lendamas. Mõtlesin, et ta on lolliks vist läinud, aga tegelikult ta jahtis ühte pisikest sisalikku kes seda häält tegi. Oi kus ta taidles sellega seal kuni sai lõpuks saba küljest ära tõmmatud. Saba siputas tükk aega ta noka vahel. Ja siis ta hakkas sisalikku põõsas jälle jahtima, kuni ta surnuks nokkis ja ära sõi, päris kaua kestis see võitlus neil. Lõpuks kui linnul oli sisalik noka vahel ja hakkas sööma tuli teine ka ampsu võtma. Ilmselgelt ei saanud ta sealt midagi. sest võitja lind kugistas sisaliku kiiresti alla ja jäi kivi peale passima, hullult puhevile läks peale söömist.
Siis nägin üks päev randa minnes sisalikku, sellist natukese teist moodi, okkad seljas ja selline huvitav. Võtsin kätte, tegin pilte ja lasin minna. Mõned päevad hiljem jälle samasse randa minnes tuli taaskord see sama sisalik välja, peale seda, kui ütlesin: ''tahaks täna ka sisalikku näha''. Ma arvan, et oli sama aga vähe suurema kõhuga oli seekord, ju siis hästi süüa saanud paari päevaga. Ja siis ta ootas mind seal liiva peal kuni ta kätte võtsin, äragi ei hakanud jooksma, lihtsalt lasi kätte võtta.
Ja nüüd uue aasta juttu, lõpuks. Eile käisime taaskord offroadi tegemas, seekord oli meid vähe rohkem - mina, Rasmus, Gerrit, Tiit, Karita, Triine ja pisike Gerte. Näitan pigem pilte aga võin nii palju öelda, et väga lahe oli.
Tiit jäi esimese paksea liivaga kohe kinni, seejärel lasime kõigil kolmel autol rehvirõhud välja oma uute spetsiaalsete asjadega. Peale seda läks nagu niuhti läbi ja kinni enam ei jäänud me keegi
Kust kohast küll lapsed tulevad? vastus: eks ikka taevast lendavad ja issid püüavad nad kinni.
Tiit ja Gerrit kõrbes
Ühed lennutasid õnge otsas õhupalli ja me vaatasime seda
Millimeetrite mäng, lõpuks ikka läksime selle kivi kõrvalt
You want a challenge? no problem mate
Autod said ka ookeani vett tunda
Et Gertel igav ei oleks kaevasime vee ääres auku mis lapsele palju lõbu pakkus
See ''pilv'' oli tegelikult ühe suure metsa tulekahju suits
Need ägedad V8 vennad punnisid ennast mäest raskesti üles ja meie autod läksid nii muuseas
Ja liivaluidetele sõites nägime väikest suitsu, tagasi tulles oli juba päris suur tulekahju meist mõned km eemal ja kõik oli suitsu täis. Täna raadiost räägiti, et paljud inimesed on evakueeritud ja need kes majades veel sees ei saa enam lahkuda, kuna tuli nii ligidal. Samuti paljud autoteed on suletud kuna päris suur asi pidi seal toimuma. See on Austraalia, kogu aeg midagi põleb ja võid päeva pealt oma kodust ilma jääda.

Populaarsed postitused sellest blogist

Rohutirts, koer ja päikeseloojang

Väike road-trip Esperance to Perth

Lennuplaanid