Rohutirts, koer ja päikeseloojang
Olin toas kuni Rasmus tuli järsku tuppa ja ütles: ''tule ruttu välja vaata mis siin on''. Läksin välja ja nägin Kristjanit kes tegi rohutirtsust pilte, ma ka muidugi haarasin kohe kaamera ja hakkasin klõpsima. Alguses ta tükk aega istus ja istus, mingi pool tundi vähemalt. Käisin vahepeal toas, andisin pildid ära ja panin tehtud pildid arvutisse, siis läksin tagasi ja ta oli ikka veel seal.
Vahepeal viisin talle süüa, mida ta muidugi ei söönud vaid proovis korraks.
Ja siis otsustasin ta viia oma loomulikku keskonda - põõsa peale. Seal ta ka siis tükk aega istus ja siiamaanigi istub, ju siis meeldib. Vahepeal hoidsin oksa kinni ja ta tahtis mu käe peale tagasi tulla, olen talle vist sõber nüüd. Väga sõbralik kurja näoga rohutirts siis.
Jõudsin korraks maha istuda kuni uke taga oli üks tüdruk kes Arnoldit otsis, küsis kas Arni on kodus. Nad läksid välja siis istuma ja ma üritasin koera pildistada. Järsku ta tuli mu juurde ja hakkas juttu rääkima, et kaua ma siin olnud olen ja mida ma Karrathast arvan. Ta ise on kolm kuud siin kandis olnud ja käis just kuskil kohas, kahe istumisega. Koerake tal paar kuud vana ja sai selle tänu Arnoldile, kuskil farmis sündis neli kutsikat ja nii ta saigi koera.
Edasi läksime mäe otsa, et päikeseloojangut vaadata. Mida ei näinud oli päike, sest täna üle pika-pika aja oli üldse pilvine ilm. Aga vähemalt saime mäe otsa autoga sõita ja sealt edasi kõndida jala, Rasmus terve tee hirmutas, et ussid on siin. Peale seda lasin tal ees kõndida. Aga hammustada sain mitmeid kordi, seekord siis sipelgatelt. Mingid väga haiged sipelgad olid, Rassu arvas et on termiidid. Aga no kes teab, peale hammustamist ikka jalad tükk tükk aega valutasid ja kipitasid. Siis ei puudunud ka veel teravad väikese taimed mis torkisid. Muidu oli päris lahe plätudega mööda kivikolakaid ülese ronida, aga alla oli raske saada, kõik kohad olid neid elukaid täis ja tahtsin pidevalt nägu ees alla kukkuda. Lõpuks jõudsime oma algsesse kohta ja vaatasime kuidas linn aina pimedamaks läheb ja kuidas tuled põlema läksid. Nüüd selline teema, et oleme kuskil nädala veel siin, kui tõesti mingit asja ei saa siis liigume edasi Darwini poole, aga sinna 2 600 km.
Edasi läksime mäe otsa, et päikeseloojangut vaadata. Mida ei näinud oli päike, sest täna üle pika-pika aja oli üldse pilvine ilm. Aga vähemalt saime mäe otsa autoga sõita ja sealt edasi kõndida jala, Rasmus terve tee hirmutas, et ussid on siin. Peale seda lasin tal ees kõndida. Aga hammustada sain mitmeid kordi, seekord siis sipelgatelt. Mingid väga haiged sipelgad olid, Rassu arvas et on termiidid. Aga no kes teab, peale hammustamist ikka jalad tükk tükk aega valutasid ja kipitasid. Siis ei puudunud ka veel teravad väikese taimed mis torkisid. Muidu oli päris lahe plätudega mööda kivikolakaid ülese ronida, aga alla oli raske saada, kõik kohad olid neid elukaid täis ja tahtsin pidevalt nägu ees alla kukkuda. Lõpuks jõudsime oma algsesse kohta ja vaatasime kuidas linn aina pimedamaks läheb ja kuidas tuled põlema läksid. Nüüd selline teema, et oleme kuskil nädala veel siin, kui tõesti mingit asja ei saa siis liigume edasi Darwini poole, aga sinna 2 600 km. |
| Ära minnes vaatas kuts nii otsa |
.JPG) |
| Karratha tourist info |
 |
| Teekond mäkke |
 |
| Teravad põõsad mis tegid sama valu nagu sipelgadki |
 |
| Väike linna vaade |
 |
| Õhtu pimedus saabus minutitega |
