Kaks päeva korraga
29.03
Hommikul kella 2 aeg läksime kõrval naabrite juurde, et seal aidata natukene aiatööd teha. Alguses me pidime kaks peenart puhtaks tegema igast jamast, mis vanad elanikud sinna olid jätnud. Jube mustad inimesed olid, peenrast leidsime siis: tossu, lusika, mänguasju, merekarpe, tööriistu ja hunnik jama veel, muidugi igast taimejäänuseid ka. Karbid olid lahedad ja suured, tegin nendest karbi peenra ja ühest ka pilti, tahaks endale ka suuri karpe. Kui peenrad olid valmis, muru riisutud, käisime siin söömas. Nägime kutsut, kes oli oma küüne ära murdnud ja kõik kohad olid verd täis, nüüd kutsu jalg on sidemes. Ta oli mänginud siin terrassi peal ja palju pole ju vaja, et küün vahele jääks.
Tagasi minnes hakkasin maja taguseid kiviplaate värvima, nüüd on tallaalused värvi täis. Alguses oli mul vastik rull, millega oli jube raske värvida, värv ei tulnud üldse rullist välja. Õnneks läks see rull üsna pea katki ja sain uue rulli, millega oli väga mõnus värvida. Naljakas, ma olen ammu unistanud värvimisest Austraalias ja mu unistus sai teoks, homme jälle värvima. Aga homme on vähem värvida, sest teen maja esist. Rasmus pühkis põrandaid ja aitas vahest plaatide vahesid ja maja ääri värvida, muidugi pidin paar korda üle ka pühkima. (Vabandan piltide pärast, need on telefoniga tehtud.)
Hommikul sinna minnes nägin maa peal hiiglasuurt poole meetrist sisalikku, kes mööda aeda üles ronis ja hetkeks mil telefoni sain välja oli ta aia teisele poole juba läinud. Ära minnes ta tükk aega jälgis meid, nägin ta pisikest pead piilumas.
Räägin natukene maja uuest elanikust- Anna'st. Ta on pärit Lätist ja on Austraalias kolm aastat juba elanud, ta on kohalikuga abielus, mees tal elab karavanpargis. Nädal on ta Karrathas ja kui tööd siin ei leia, liigub samuti Darwini poole, nagu meiegi. Tal on koer, kelle nimi on Chobba.
Kui meil töö oli tehtud läksime naabrite juurde istuma ja sõime grilli. Ma jõin vett, teised kõik mingit imeliku maitsega õlle Chill. Kohalikud uurisid kust me pärit, millega tegeleme jne, nagu ikka. Üks tüüp lubas uurida keevituse tööd, sellega teenib siin riigis 100 aud/tunnis ehk 67 eur, aga sinna firmasse saab ainult tutvuste kaudu. Muidu eile, kui ma seal ei viitsinud istuda siis üks itaallane oli rääkinud, et vist on tööd klaasikorjajana ja abikokana siin samas pubis. Peale söömist me ka käisime seal klubis, kuna Rasmus käis mulle pinda, et tema ikka kindlasti tahab sinna minna, aga no ta oli parajalt pehme ka juba. Kaua me seal õnneks polnud, sest kümme hakkasime minema, pubid ja muud kohad pannakse siin riigis kell 12 öösel kinni, va ööklubid. Käisime korra siit läbi, vahetasin riided ja läksime, naabrid juba ootasid autoga meid maja ees. Me võtsime enda auto, et saaks lahkuda siis kui ise tahan.
Pubi asus umbes kilomeeter eemal ja ei olnudki Dampier'es nagu me kuulsime, lihtsalt nimi on väga sarnane - Tambrey Travern. Kuna kohalikud hääldavad nii haige aktsendiga siis kuulsimegi koguaeg valesti. See on siis sama pubi, kuhu tööd pakuti. Alguses läksime järjekorda kus pidi paar minutit passima, sest rahvast oli sees nii palju ja kui keegi välja läks sai alles sisse. Sees oli jube lärm, muusika nagu väga kõvasti ei olnudki aga kui paarsada inimest räägib korraga siis tekib ikka hull lärm. Patrick ehk Pat, meie naaber kelle juures tööd tegime, ostis mulle Mother energia jooki ja Rasmus sai õlle. Mingi kannuga sai osta ja siis iga üks kallas. Istusime siis välja, kus peale poole tunnist olemist mul lärmist pea valutama hakkas. Õnneks kaua ei kannatanud, sest kell hakkas saama ja liikusime tagasi. Naljakas oli see, et paljud olid pubis paljajalu, oli väga meigitud välismaalaseid, täiesti meigituid koduriietes kohalikke ja osad minikleitidega paksukesed. Ühesõnaga kõike ja kõiki oli seal, aborigeene, neegreid, valgeid, pilukaid. Kirju seltskond tõesti.
Me istusime õue, samuti sees sai ka olla, aga kohta polnud ja kui õues nagunii tähed väljas ja soe siis miks mitte. Edasi suundusid kohalikud kohalikku ööklubisse Evolution. Me ei läinud, sest uni hakkas peale ja naguniigi kinniseid kingi meil pole peale tossude ja ei tõmba väga ööklubid.
30.03
Öö oli kohutav, vaatasime telekast Nurgakivi mingi kaheni öösel ja siis üritasime magama jääda. Rasmus muidugi haises ja laiutas mu kõrval ja siis kadus uni ära, hakkas selg valutama või hakkas palav, ühesõnaga sada jama. Siis kella 5 aeg hommikul mingit tropid otsustasid hakata väljas kõva häälega rääkima ja muusikat kuulama ja pidu panema, eestlased muidugi. See oli nii jube, sest me naguniigi magame siin kõrval, ainult klaasuks on vahel ja me kuuleme kõike. Nende lärm kestis kuskil kella 7ni hommikul, selle kogu aja me olime üleval. Samuti kellegil sel ajal läks kõht tühjaks ja hakkas muna praadima ja lisaks sellele veel karjus kellegile: ''just a second, wait some minute''. Öösel keegi oli konditsioneeri 30 kraadini keeranud, hommikul keerasin 20nele tagasi, et vähe parem oleks magada. Samuti kõik tuled põlesid ja paistsid silma, seega ärkasin suht pahuralt üles. Magada saime reaalselt umbes neli tundi, tavapärase kümne tunni asemel.
Ärkasime kell 12, mil alustasin söögi tegemist ja ennem ühte jõudsime ehituspoodi kust pidime ostma Pat'ile värvi, et täna jätaka värvimistöödega. Üllatus üllatus, neil ei ole seda värvi ja sellega läheb aega, heal juhul jõuab kolmapäeval kohale või siis kahe nädala pärast. Me ei saa sarnast värvi ka võtta, sest maja taga üks plaat on pooleldi õige värviga värvitud ja pool väga ära lahjendatud värviga mis veel otsa sai. See kõik jääks liiga näha, sest viimase osa peab ju uuesti ära värvima, ma ju värvisin seda pimedas telefoni valgusega. Ja paljud kõndisid läbi värvitud osa ka. Eile üks tüüp ütles, et jäta see üks ruut värvimata, sest õhtul tulevad inimesed ja tammuvad seal sees. Pat tahtis ikka, et me ära värviks selle ja nii saigi tehtud, nüüd vaja uuesti üle teha, lahe.
Käisime naabri juures ära ja otsutasime siis ujuma minna. Tee viis jälle poolaare peale Hearson Covesse. Alguses oli vees päris tore ja külm. Esimese hooga läksin vette korraks, kuna see liiga külm tundus otsustasin kaldal olla ja karpe koguda. Lõpuks hakkas siiski palav ja läksin Rasmusele vette järgi. Kõndisime natukene sügavamale, istusime ja rääkisime juttu. Järsku oli nabani vesi muutunud nii madalaks, et jalad vaevu olid vees. Läksime siis edasi, vesi põlvini istusime vette, jälle sama jama. Siis otsustasime veest lahkuda, sest mõõn oli tulemas. No mõõn oli tegelikult ikka päris suur, selleks ajaks kui jõudsime kaldale oli vesi alanenud pea 50 m ja igal pool oli paar cm vett ainult, kust krabid tulid välja. Krabid olid valged ja lötsid, ära surnud vist, tulid põhjas olevatest aukudest välja. Auke on põhjas väga palju ja osad suhteliselt sügavad ja muidugi mõni siin hirmutab, et meremaod on seal.
Ennem kui pesema läksin viisin oma päevitused kuivama, aga nägin sisalikku. Maja taga kivi tee peal päevitas, tegelt oli neid kaks tükki. Järsku selline paanika mõlemal lahti, läksid naljakalt hüpates maja seina peale. Üks kadus kohe ära aga teine oli seina peal, hüppas kõrgelt alla ja nagu känguru läks pesu ruumi uksest sisse. Ma muidugi tahtsin teda välja saada majast ja samal ajal ka pilti teha, kuna ta läks seina äärde seisma, panin talle päevitus riiete püksid peale ja püüdsin kinni tasakesi. Alguses hoidsin hiiglama pikast sabast kinni, tegelt püksid olid lihtsalt seal peal õrnalt. Läksin siis suurde tuppa, kus Rasmus jälle xboxi mängis, andsin digika kätte ja käskisin pilti teha sellest ilusast loomast. Paar tükki tegi ja ütles, et välja viiksin ta, et mis ma piinan sisalikust. Läksin siis välja, panin ta seina äärde pükstega, võta näpust sisalik ei tahtnud lihtsalt ära minna. Ütlesin mine mine, panin ta sinna äärde jne, ainult vaatab seina ja siis mulle otsa. Mõtlesin siis, et ok las olla, tulin tuppa võtsin digika ja tegin jälle hunniku pilte. Lõpuks sain ta seina peale ka peale pildistamist, kust ta hüppas ja jooksis akna juurde kus jälle poseeris. Mul on mingi imelik mõju loomadele, et nad mulle poseerida tahavad.
Tuppa tagasi tulles käisin pesus ja hakkasin süüa tegema. Järsku Kristjan tuli tuppa, teate mu Holdenil on esiklaas katki (mingi üleval pikem kriips on tekkinud tänasega), tulge vaadake. Käisin siis ka väljas, järsku koer tuli mu juurde: tule tee mulle jälle pai või mängi minuga. Läksin siis tuppa, koer istub mu juurde, vaatab otsa, üritab nägu limpsida. Siis heitis pikali ja hakkasin ta rinda sügama, oi kuidas talle see meeldis. Muudkui aevastas ja vähkres nagu väike põrsas, aga lõpetada ei laskunud. Nii naljakas oli, Rasmus hakkas ka naerma. Siis ütlesin koerale, et ma tõesit rohkem ei jaksa ja ta läks jooma.
Hommikul kella 2 aeg läksime kõrval naabrite juurde, et seal aidata natukene aiatööd teha. Alguses me pidime kaks peenart puhtaks tegema igast jamast, mis vanad elanikud sinna olid jätnud. Jube mustad inimesed olid, peenrast leidsime siis: tossu, lusika, mänguasju, merekarpe, tööriistu ja hunnik jama veel, muidugi igast taimejäänuseid ka. Karbid olid lahedad ja suured, tegin nendest karbi peenra ja ühest ka pilti, tahaks endale ka suuri karpe. Kui peenrad olid valmis, muru riisutud, käisime siin söömas. Nägime kutsut, kes oli oma küüne ära murdnud ja kõik kohad olid verd täis, nüüd kutsu jalg on sidemes. Ta oli mänginud siin terrassi peal ja palju pole ju vaja, et küün vahele jääks.
 |
| Peenar koos rämpsuga mis välja tuli, suurem osa ära tassitud |
 |
| Suur korall koos mängu sisalikuga |
 |
| Töömees Laura koos oma leiuga |
 |
| Karbipeenar |
 |
| Ennem värvimist |
 |
| Töö käigus |
Räägin natukene maja uuest elanikust- Anna'st. Ta on pärit Lätist ja on Austraalias kolm aastat juba elanud, ta on kohalikuga abielus, mees tal elab karavanpargis. Nädal on ta Karrathas ja kui tööd siin ei leia, liigub samuti Darwini poole, nagu meiegi. Tal on koer, kelle nimi on Chobba.
Kui meil töö oli tehtud läksime naabrite juurde istuma ja sõime grilli. Ma jõin vett, teised kõik mingit imeliku maitsega õlle Chill. Kohalikud uurisid kust me pärit, millega tegeleme jne, nagu ikka. Üks tüüp lubas uurida keevituse tööd, sellega teenib siin riigis 100 aud/tunnis ehk 67 eur, aga sinna firmasse saab ainult tutvuste kaudu. Muidu eile, kui ma seal ei viitsinud istuda siis üks itaallane oli rääkinud, et vist on tööd klaasikorjajana ja abikokana siin samas pubis. Peale söömist me ka käisime seal klubis, kuna Rasmus käis mulle pinda, et tema ikka kindlasti tahab sinna minna, aga no ta oli parajalt pehme ka juba. Kaua me seal õnneks polnud, sest kümme hakkasime minema, pubid ja muud kohad pannakse siin riigis kell 12 öösel kinni, va ööklubid. Käisime korra siit läbi, vahetasin riided ja läksime, naabrid juba ootasid autoga meid maja ees. Me võtsime enda auto, et saaks lahkuda siis kui ise tahan.
Pubi asus umbes kilomeeter eemal ja ei olnudki Dampier'es nagu me kuulsime, lihtsalt nimi on väga sarnane - Tambrey Travern. Kuna kohalikud hääldavad nii haige aktsendiga siis kuulsimegi koguaeg valesti. See on siis sama pubi, kuhu tööd pakuti. Alguses läksime järjekorda kus pidi paar minutit passima, sest rahvast oli sees nii palju ja kui keegi välja läks sai alles sisse. Sees oli jube lärm, muusika nagu väga kõvasti ei olnudki aga kui paarsada inimest räägib korraga siis tekib ikka hull lärm. Patrick ehk Pat, meie naaber kelle juures tööd tegime, ostis mulle Mother energia jooki ja Rasmus sai õlle. Mingi kannuga sai osta ja siis iga üks kallas. Istusime siis välja, kus peale poole tunnist olemist mul lärmist pea valutama hakkas. Õnneks kaua ei kannatanud, sest kell hakkas saama ja liikusime tagasi. Naljakas oli see, et paljud olid pubis paljajalu, oli väga meigitud välismaalaseid, täiesti meigituid koduriietes kohalikke ja osad minikleitidega paksukesed. Ühesõnaga kõike ja kõiki oli seal, aborigeene, neegreid, valgeid, pilukaid. Kirju seltskond tõesti.
Me istusime õue, samuti sees sai ka olla, aga kohta polnud ja kui õues nagunii tähed väljas ja soe siis miks mitte. Edasi suundusid kohalikud kohalikku ööklubisse Evolution. Me ei läinud, sest uni hakkas peale ja naguniigi kinniseid kingi meil pole peale tossude ja ei tõmba väga ööklubid.
30.03
Öö oli kohutav, vaatasime telekast Nurgakivi mingi kaheni öösel ja siis üritasime magama jääda. Rasmus muidugi haises ja laiutas mu kõrval ja siis kadus uni ära, hakkas selg valutama või hakkas palav, ühesõnaga sada jama. Siis kella 5 aeg hommikul mingit tropid otsustasid hakata väljas kõva häälega rääkima ja muusikat kuulama ja pidu panema, eestlased muidugi. See oli nii jube, sest me naguniigi magame siin kõrval, ainult klaasuks on vahel ja me kuuleme kõike. Nende lärm kestis kuskil kella 7ni hommikul, selle kogu aja me olime üleval. Samuti kellegil sel ajal läks kõht tühjaks ja hakkas muna praadima ja lisaks sellele veel karjus kellegile: ''just a second, wait some minute''. Öösel keegi oli konditsioneeri 30 kraadini keeranud, hommikul keerasin 20nele tagasi, et vähe parem oleks magada. Samuti kõik tuled põlesid ja paistsid silma, seega ärkasin suht pahuralt üles. Magada saime reaalselt umbes neli tundi, tavapärase kümne tunni asemel.
Ärkasime kell 12, mil alustasin söögi tegemist ja ennem ühte jõudsime ehituspoodi kust pidime ostma Pat'ile värvi, et täna jätaka värvimistöödega. Üllatus üllatus, neil ei ole seda värvi ja sellega läheb aega, heal juhul jõuab kolmapäeval kohale või siis kahe nädala pärast. Me ei saa sarnast värvi ka võtta, sest maja taga üks plaat on pooleldi õige värviga värvitud ja pool väga ära lahjendatud värviga mis veel otsa sai. See kõik jääks liiga näha, sest viimase osa peab ju uuesti ära värvima, ma ju värvisin seda pimedas telefoni valgusega. Ja paljud kõndisid läbi värvitud osa ka. Eile üks tüüp ütles, et jäta see üks ruut värvimata, sest õhtul tulevad inimesed ja tammuvad seal sees. Pat tahtis ikka, et me ära värviks selle ja nii saigi tehtud, nüüd vaja uuesti üle teha, lahe.
 |
| Poest välja tulles nägin sellist iludust |
 |
| Eilne tehtud töö - põrand |
 |
| Naabrite auto |
Käisime naabri juures ära ja otsutasime siis ujuma minna. Tee viis jälle poolaare peale Hearson Covesse. Alguses oli vees päris tore ja külm. Esimese hooga läksin vette korraks, kuna see liiga külm tundus otsustasin kaldal olla ja karpe koguda. Lõpuks hakkas siiski palav ja läksin Rasmusele vette järgi. Kõndisime natukene sügavamale, istusime ja rääkisime juttu. Järsku oli nabani vesi muutunud nii madalaks, et jalad vaevu olid vees. Läksime siis edasi, vesi põlvini istusime vette, jälle sama jama. Siis otsustasime veest lahkuda, sest mõõn oli tulemas. No mõõn oli tegelikult ikka päris suur, selleks ajaks kui jõudsime kaldale oli vesi alanenud pea 50 m ja igal pool oli paar cm vett ainult, kust krabid tulid välja. Krabid olid valged ja lötsid, ära surnud vist, tulid põhjas olevatest aukudest välja. Auke on põhjas väga palju ja osad suhteliselt sügavad ja muidugi mõni siin hirmutab, et meremaod on seal.
 |
| Väike krabi karbi sees |
 |
| Mõõna tulemus, tume osa oli ennem paksult vee all |
 |
| Selliseid krabi laipasid vedeles palju põhjas. Mõõnaga tulid välja |
 |
| Augud põhjas |
 |
| Vasakul minu jalg ja paremal Rasmuse raske jalg |
 |
| Kollektsiooni lisa |
