Väike road-trip Esperance to Perth

Peale Kalgoorlie's veedetud aega võtsime suuna otse Esperance poole, et sealse loodusega tutvuda. Paljud olid öelnud, et see koht on selle osariigi ilusaim paik ja nii see tõesti oli. Muidugi looduse poolest, sest linn suurem asi polnud, nägi samasugune välja nagu kõik kohad.
Kokku kilomeetreid tuli umbes 2250 selle tiirutamisega, ehk Kalgoorlie-Perth suure ringiga

Sinine planitav teekond, punasega tegelik
Meie teekond: Esperance, Cape Le Grand, Albany (selle üleval roheline ala oli Stirling Range mis unustasin märkida), Denmark, Walpole ja sealt tagasi mööda punaselt märgitud teed, Maragret River ja Perth.

Esimese asjana tutvusime Pink lake'ga (roosa järv), ma teadsin et see ei pruugi olla hetkel teatud bakterite pärast roosa, aga et seal üldse vett pole seda ei osanud küll oodata. Kaugelt mäe otsast paistis täitsa hele roosa ja kui mõned minutid hiljem kohale jõudsime, nägin valget liiva laiumas. Tegelikult imeõhuke roosa toon oli juures, aga võibolla oli see mu kujutusvõime.

Paistab ju täitsa roosa

Järgmiseks tuli mingi rand, mile nimeline ei mäleta täpselt.

Ja siis läks asi huvitavamaks, selline troopiline tee ja siis jõudisime Twilight beach', kus peatusime ka väheke pikemaks. Kahjuks oli vesi ääretult külm, suutsin kuni põlvini minna, siis vedasin Rasmuse teisele poole, kus sai kivide otsa ronida. Tegelt mina isiklikult ronida ei tahtnud aga tema tahtis ja siis ta sundis mind ka selleks. Ütles, et tule selle ühe suure kivi otsa aga ma keeldusin ja ütlesin, et tulen ringiga ja seda kivi ma ei puutu, ei lähe ma üles ega alla sealt. Lõpuks ta sai mind lõksu ja lõpetasin selle samuse kivi otsas värisesed, sest ma ei julgenud alla tulla. Ma kardan ju kõrgust. Lõpuks pidin mööda perset ennast alla vedama ja talle õlgadele astuma ja siis ta kükitas minuga alla, see oli veel õudsam. Ma olin nii kabuhirmus. et veeretasin mööda küünarnukke ennast alla ja hiljem märkasin, et need on verised. Samuti terve kivi oli mu higiseid jalajälgi täis.

Kuna me pidime tegelikult hakkama endale ööbimiskohta otsima, siis otsustasime sinna lähedal asuvasse Cape Le Grand National park'i minna. Kui sinnapooole sõitsime siis tee peal oli silt sõnumiga, et kõik ööbimise kohad on välja müüdud. Mõtlesime, et mis siis ikka lähme edasi, koha peal selgus, et meie õnneks on ühe põhi koha juures tegelikult pool platsi veel vaba. Maksime pargi sissepääsu raha ära, ehk 12$. Jõudsimegi mõne kilomeetri pärast Lucky Bay ranna lähistele, ülilahe koht oli telkimiseks: Kaks bussitäit reisijaid oli ja lisaks tava inimesed autodega - grilliti ja oldi seltskonnaga. Me muidugi läksime esimese asjana randa, seal oli nii lahe kriuksuv liiv, misoli põhimõtteliselt sool, mitte liiv. Hommikul tuli ranger (pargi korravalvur) kõigilt ööbimise raha küsima, mis oli 10$ inimene. Raha makstud, liikusime edasi randa, oh mis ma seal nägin - känguru oli rannas, sõi. Siis mõtlesime kõndida mööda ranna äärt ja siis tagasi tulla, mingi hetke pärast tekkis lausa neli känguru randa ja ma muudkui pidistasin kuni Rasmus ütles, et ma nüüd juba tuleks, tal igav. Kindlasti see konkreetne rand on siiani mu lemmik ja kogu see park oli vägev.

Rannast tagasi liikudes kuulsin sahinat põõsas ja Rasmus nägi seal ussi, oli olnud musta-oranzi värvi ja hästi pikk, aga nagu ika uss kardab inimest rohkem kui meie teda. Igatahes läksime siis teisi kohtasid uudistama. Sõidsime mingit väga imelikku traktori teed mööda taha asuva rannani. Mõtlesin vahepeal, et auto laguneb käest ära, 6km pikk ja no nii rööpas. Õnneks saime kolmveerand maad kuskil tee ääres heina sees sõita. Käisime seal ära, siis liikusime pargi põhi kohta mille järgi see park üldsegi nime on saanud -  Cape Le Grand Beach. Sinna sõites kõndisid kolm hullu emu mööda teed, alguses nagu olid rahulikud ja kui olid meist möödnud hakkasid elu eest jooksma, see oli nii naljakas. Nad on ju nii suured ja kohmakad. Siis lisaks ma nägin ühte lahedat musta ogadega sisalikku tee ääres, aga seda Rasmus ei näinud, seega me mõlemad saime näha ühte roomajat. 

Järgmine sihtpunkt oli Albany lähistel asuv Stirling Range National Park. See kujutas endast suuri mägesid kuhu otsa on võimalik ronida. Kuna mingi aeg pandi mind rooli siis olin see õnnelik kes sai pmst pool maad sõidetud, oi kui valusaks parem jalg jäi. Sinna sõites tee ääres nägime sellist naljakat asja nagu austraallaste Stonehenge, iseenesest ju tore aga kuna see tundus nii mõttetu, et selle eest raha maksta siis ei hakanud sinna minema. Tee ääres oli silt, et kui jääd seisma või teed pilti siis pead raha meile maksma selle eest, igatahe see kivi värk asus paar meetrit tee äärest, ei olnud põõsaid ega midagi ees.
Kuna jõudsime taskord ennem päikeseloojangut, panime telgi püsti ja läksime magama. Sealne ööbimishind keset karjamaad meenutavat campimis ala oli 25$ paarile, aga vähemalt sai hommikul pesemas käia jaisegi väliköök koos külmkapiga oli olemas. Kuna ma ärkasin ennem kaaslast üles, siis läksin kaameraga kõndima ja nägin imetavat känguruema ja tagasi tulles oli Rasmuski lõpuks üles ärganud. Siis läksime süüa tegema ja otsustasime vallutada Mount Trio, kuna see oli vist ainuke mägi mis ei maksnud ja asusu meile kõige ligemal. Järgmiseks mõtlesime ronida kõige kõrgema mäe otsa, mis on üle kilomeetri kõrge ja mille otsas võib leida vahest harva ka lund, terve osariigi peale. Kahjuks pargi omanik ütles, et kuna äike lööb ilma vihamata, on suur võimalus tulekahjuks ja me ei jõuaks sealt nii kiiresti, alla seega jäi see ära. Minu arust oli üles minek palju kergem kui alla tulek, sest tossud olid mul suht lahtiselt jalas ja alla tulles olid varbad kogu aja vastu tossunina. Ronimine oli põhimõtteliselt kogu tee väikse kallakuga ja 1,75km pikk, aega võttis meil umbs 3h üles-alla käia. Pole paha esimese mägironimise kohta, arvestades et õues oli 40kraadi sooja ja higi voolas. Vaade oli päris hea ja hea tunne tekkis alles siis kui ma alla jõudsin, kuigi Rasmus ütles et ülesse jõudes tekib see. 

Lõputuna näiv tee

Kari suuri musti papagoisid blokeeris teed

Tagasi campingu alasse jõudes tegin süüa ja siis istusime niisama, mõtlesime kas jääda veel üheks ööks, et ka kõrgem mägi vallutada või minna samal päeval, otsustasime lahkuda. Siis rääkisin, et nüüd olen kängurusid rannas näinud, mägesid näinud, imetavat känguru pildistanud ja tahaks veel ühte suurt lizardit ka veel näha. Järgmine hetk istudes sosistan Rasmusele: ''vaata selja taha, lizard on seal, lizard on'', kohe jooksin autosse kaamera järgi, obejektiivi vahetus ja olin tagasi platsis, hakkasin lihtsalt pilte klõpsima. Sisalik tuli laua all olevaid kärbseid sööma, neid oli seal tuhandeid, kui lähenesid lauale, et näiteks vett võtta siis tuli selline sumin et ei kuulnud mida keegi rääkiski. Siis ta seal kõndis ja püüdis neid, otsustas tagasi kõndida meie ligidale ja läks toolide alla, viskas ennast järsku kõhuli ja jäi unelema. Silmadki hakkasid kinni vajuma, läksin lähemale pilti tegema ja kohe olid silmad lahti, tahtis taganeda, lõpuks leidsin õige kauguse mis talle sobis. Jälgisin teda ja siis peale mõnda aega läks edasi kondama, kõndis katusealusest välja, puude juurde ja läks oma teed ja meiegi hakkasime peale seda liikuma.

Mingi hetk jõudsime Denmark'i, täitsa Euroopa tunne tekkis, ilus roheline loodus, kõrged puud mis moodustasid metsa. Vaadates tagasi meie tuldud teele, mis oli surmigav kõrb ilma ühegi loomata, paari autoga ja mõne kidura põõsaga. Sõitsin seal alla lubatud kiiruse, et nautida seda ilusat rohelisust, kui kõrbes sai kümneid kilomeetreid ületatud, siis seal mitte. Me otsustasime Valley Of Giants'i juures peatuda, et hommikul esimese asjana seda lahedat pargikest külastada. Tegu on seal kõrgete puudega, mille nn otsas saab kõndida, ehk seal on selline kõnnirada. Natukene ennem kohale jõudmist olin lummatud ilusast päikeselooangust mis vastu paistis, järsku hüppasid kaks känguru tee ääres, üks ületas tee ja paar seksundit hiljem ka teine. Kuna seal kuskil ööbida ei saanud, kui trahvi saada ei tahtnud, siis tõmbasime suvalisse põõsatagusesse kohta ja jäime auto tagakabiinis magama.

Juba õhtul oli taevas suitsune ja päike punane

Mllegipärast see puu paistab mulle koera näoga

Õhtune imeilus päikeseloojang, kahjuks kaamera ei suuda seda jäädvustada nii nagu mu silm

Hommikul ärgates olid kõik kohad suitsu täis, mõtlesin et nüüd jääb mu pargike külastamata, sõitsime pargi juurde - suletud looduslike põhjuste pärast. Hakkasime siis linnast välja sõitma, kõik inimesed olid jummala paanikas, kõik sõitsid igale poole. Teepeal oli silt, et edasi ei saa sõita, aga sõitsime edasi sest see oli ainuke tee suurlinna poole. Umbes veerand tundi sõitsime ja siis tuli tupik ette, üks mees tuli auto juurde ja ütles: ''minge tagasi siit ei saa kuhugile, umbes 200ruutkilomeetrine tuli asub siit 15km kaugusel ja see on kontrollimatu, kõik kohad poõlevad''. Küisisime kuidas siis Margaret Riveri'sse saab ja ta seletas, mingi elupikk ring tuli, umbes 200km, pool teed Esperance poole tagasi ja siis sealt ümber tule. Putukad lendasid terve tee meil esiklaasi selliste mütsudega, ka neil oli paanika. Lehmad ja pullid karjamaadel ei saanud vist väga aru midagi ja sõid rahulikult oma heina edasi. Mida edasi seda paksemaks suits läks, mõtlesime vahepeal et peab mööda randa vist tagasi sõitma hakkama. Üle kuuekümne kilomeetri oli suitsu ja lõppu ei paistnud olevat. Paljud pargid ja kohad olid suletud, linnad evakueeritud ja inimtühjad, päris jube oli vaadata. 

Lõpuks hakkas ka suits vaibuma ja läks vähe inimlikumaks kogu asi, jõudsime Margaret river'isse, käisime korra läbi ja suundusime Perthi poole. Mingi hetk tuli Haabersti ringteed meenutav ring, kus olid foorid. Esimene mõte oli mis asja, foorid ringteel? Rasmus siis ütles, et kuna seal ringi peal oli iga tund umbes kaks autot matsu pannud, siis pandi foorid sinna, et inimesed hakkama saaksid. Ainukene kolme realine ringtee ja keegi ei saa aru, tere tulemast austraaliasse.. Teepeal otsisin ka uut elamist, sest meile lubatud tuba oli ära antud. Õnneks leidisn ühe naisterahva kes pakkus meile väga normaalse hinnaga väga suurt tuba, suur õue ja suur bassein. Nüüd saame autosidki tagahoovis teha kui vaja ja meie maastus saab garaazis seista.

Nägime tee peal teist sisalikku veel