Cairns, imeline Cairns..

Aeg              20/01/2016 - 22/01/2016

Läbitud       1700km
Kulutused  $3279,25

Kütus $495,38

Ööbimine $450
Söök $301,47
Parkide külastus $2032,4

Brisbanest tee siia oli suhteliselt igav, ma olin juba pettunud selles imelisest troopilises Queensland'is, sest see ei olnu ju troopika. Kohati tekkis masendus peale, et oleme juba tagasi Western Australia's. Aga siis.. aga siis hakkasime jõudma kohale ja kui lahedaks kogu loodus muutus. Mida ligemale jõudsime, seda rohkem tekkis tee äärde meeletult suuri suhkruroo põlde, nagu alloleva pildi peal on näha.

Mulle nii meeldib siin, võiks öelda isegi, et Austraalias parim koht kus olla. Kuid ega head ilma halvata saa, kuid alustan nagu ikka heast ja imelisest poolest. Taaskord tuleb juttu ühest linnast, aga see kord on see seda vägagi väärt. Sest pilte ja seiklusi on meil siin oma jagu kogunenud. See Cairns'i tripp on küll kõige kallimaks läinud, aga ka kõige paremaks kujunenud. Vahest on ju hea ennast poputada ja mängida turisti.
Ennem siia saabumist otsisin tee peal elamist aga midagi mõistlikku pakkumist ei tulnud. Kindel kuupäev oli kuulutuses küll kirjas aga pakuti alles nädala pärast või asus meeletult kaugel. Teistes linnades on natukese lihtsam olnud selle elamisega. Esimesed kaks ööd veetsime karavan parkis, kus oli üllatavalt hubane olla ja hind oli vägagi mõistlik. Ümbrus oli linnulaulu täis, ning õhtuti konnad koos sisalikega väljas.

Kuna mu to do listis oli ka sukeldumine kirjas ning ka sukeldumise järgmise astme kursus, otsustasime selle kohe alguses ära teha. Õigemini Rasmus otsustas, et teeme selle kohe ära ja siis mina järgi. Esmalt seadsime sammud Pro Dive Cairns'i sukeldumise klubisse, kelle me lõpuks ka välja valisime. Uurisime hindasid vähemalt viiest klubist, kuid see oli siiski parim pakkumine. Kolm päeva ja kaks ööd merel, samad inimese terve aja ning kolm korda päevas maitsvat toitu, oma kabiinike kus magada ja puhata. Ühesõnaga väga mõnus ja lahe seltskond oli, sai palju nalja ja sukeldumisi tehtud. Vahepeal oli küll eat-sleep-dive-repeat sees, sest sukelumine võib ka olla väga väsitav. Maksma läks see nali kahe peale $1505 mis muideks oli kaks sada dollarit soodsam, sest bookisime nii öelda viimasel minutil. Pidin tegema sukeldumise raamatust viis peatükki ära, kuid füüsiliselt lihtsalt ei jõudnud tol õhtul. Õnneks sai seda laevas ka rahus lõpetatud, sest vaba aega oli üksjagu. Sisaldas see väike live-aboard reisike 11 sukeldumist Great barrier reef'il. Rasmus sai teha lihtsalt fun dive ja ma oma kaua oodatud koolitust, mis muideks maksis umbes sada dollarit rohkem kui lihtsalt lõbusukeldumised. Seega kasum oli niigi sees ja säästsin põhimõtteliselt kursuse raha, (mis muidu olenevalt kohast maksab umbes $395)
Minu osa siis nägi välja nii:
esimene päev - 2 fun dive, navigation, night dive
teine päev - fun dive, peak performance boyancy (valik), night dive (kohustuslik)
kolmas päev - deep dive (läksime kuni 26m), underwater photography (valik), fun dive

sukeldumise video tuleb, kui ma lõpuks viitsin selle lõpetada :D

Kokku siis viis kohustuslikku ja kuus vabatahtlikku sukeldumist, millest kaks oli valikulist (ehk mina valisin peak performance boyancy ja underwater photography). Ma olin nii väsinud ja kurnatud sellest laevalt vette hüppamisest ja välja ronimisest, kuid tegin sellele vaatamata kõik sukeldumised ära, mis võimalik oli. Väga lahe oli ja kui keegi kunagi plaanib sama asja teha, minge kindlasti selle firmaga. Kursus ise oli väga lihtne, põhimõtteliselt paar lihtsat harjutust ja siis ujusime ning vaatasime instruktoriga kalasid. Esialgu olin ma ainukene kes seda kursust tegi, kui hiljem lisandus inimesi juurde, kes said oma esimese astme kursuse lõpetatud. Siis läks natukese huvitavamaks ka, kui ma polnud enam ainuke ja kogu instruktori tähelepanu polnud minule pööratud. Nende algajatega tundsin ma, et olen nii mõndagi oma 22 sukeldumisega õppinud (jah ma tean, nii vähe alles), alati läksin kõige ees või olin kõige ennem all, sest kõrvade tasakaalustamisega mul probleeme polnud. No näiteks lennukiga sõites mul üldse kõrvad lukku ei lähegi. Nägime kaks korda pinnale tulles ka hüppavaid kalasid, kohe sellised päris pirakad kambaga hüppasid mööda vett, päris vinge vaatepilt oli.
Kui ma navigatsiooni tegin, siis nägime meeletult suuri kalasid (kahjuks ei leia pilti ega nime, aga need olid ikka väga suured, hõbekat tooni) ja ühte haid kaugemal. Kahjuks kilpkonna ei näinud, aga see eest väga palju erinevaid kalasid ja koralle, isegi nemot nägin. Kohati oli tunne, et olen eksinud hiiglama suurde akvaariumisse ära, nii ilus, nii suur ja nii võimas. Suured kalju ääred korallidega kaetud ja kalaparved.
Räägin kiirelt siia vahele ka Rasmuse dive masteri nalja ära. Ta on nüüd lõpuks, rõhutan lõpuks, ametlikult dive master. kuid see võttis aega meeletult kaua, umbes kaks kuud, võibolla kauem. Kuna ta ei võtnud järgmist kursust otsa, milleks oli instruktor, siis sukeldumiskeskus ei võtnud teda tõsiselt. Küll polnud aega seda teha, küll seda jne. Lõppude lõpuks sai ta kohustuslikud asjad ära tehtud, siis jättis sukeldumiskeskus ta mingi asjad saatmata ja kui sinna sai helistatud, ütlesid et kõik on olemas. Kui Rasmus Padi peakeskusega ühendust võttis, hakkasid asjad lõpuks liikuma ja oli kohe kõik asjad ära saadetud. Pidime veel mingi summa maksma ja siis oli kõik korras.
Mingi aeg külastasime ka Barron gorge national park'i, kus sai kuuma ilma eest põgeneda ja jahedas vees end jahutada. Vees istudes nägi Rasmus ka kilpkonna, aga nagu ikka ma ei näe sellised asju. Kui me kõndisime ujumiskoha poole, siis tuli tee kõrvalt ilge piuksuv kisa ja lehtede krabin. Järgmine hetk oli meie ees väike uss kes üritas rohelist puukonna rünnata. Õnneks ussi hambad konnale midagi ei teinud ja meie kaitseks viskas Rasmus ussile kivi saba peale, mitte küll meelega aga et ta eemale peletada. Vaene ussike ootas kuni me mööda läksime, ma pildid ära tegin ja siis pääses kivi alt välja ja jätkas oma teed konna poole. Konn veel meelega ootas ussi seal ligidal ja läks trall edasi, meie aga jätkasime oma teed kus see pooleli oli jäänud.
Väike video sellest:

Nüüd natukese ka seda halba osa. Leidsin lõpuks ka sobiliku elamise, mis meile mõlemale meeldis, teised kohad oli parajad peldikud. Kus oli trepp kokku kukkumise äärepeal, kus oli elamine nii must ja sitane või oli tuppa sisepääs kuidagi imelikult maja tagant. Miskit nedest pakututest ei sobinud meile.
Nojah aga kui elamine on pealt näha normaalne, siis ei pruugi jällegi omanik normaalne olla. Kirjutan lühidalt temast siis: esiteks tal on nii palju asju, et raske on toas liikuda ilma midagi lõhkumata. Külmkappi saime väga suurt pahameelt kogedes ühe riiuli. Keetsin pliidi peal oleva veekeedukannuga vett, tädi oli tule alt ära keeranud ennem kui vesi soojaks sai ja järgmine hetk oli see sama kann kadunud. 
Järgmiseks pikaajaline ja kerge pahameel, et tema taldrikuid ja kahvleid kasutan. Mitmeid kordi loopis neid kappi ise vandudes oma ette. Ta niidab muru kolm korda nädalas ja kastab iga päev õues olevaid lilli ja peseb betoon põrandat mis asub väljas katuse all. Ta pesi suure prügikasti puhtaks, sest ma viskasin sinna prügi, ta viskab alati prügikoti minema kui ma sinna kasvõi ühe asja panen. 
Aga vot täna ta viskas mul nii üle, ma julgesin tema kahesaja viiekümne dollarist panni kasutada (mis muideks kõrvetab kõik asjad põhja), kana seal peal praadida ja seda kahvliga keerata. Ärge saage valesti aru, ma ei hakanud seda rikkuma vaid panin paksu kana tüki sisse kahvli, et see ümber keerata ja ma teen seda enda panniga alati ja pann näeb siiani nagu uus). Ta tuli tõmbas mult kahvli ära ja hakkas karjuma et tema pannil ei kasutata metallist asju, viskas näpitsad mulle nina ette, kahvel lendas kraanikaussi. Siis ütles, et talle üldse ei meeldi et ma tema asju üldse kasutan ja nugasid ega midagi ei tohi kasutada (üksikul inimesele on neid muideks üle kahekümne, kindlasti kuskil sahtli sees on neid veel). Ma ei teinud ta jutust välja vaid ütlesin, et ma võin oma panni ka võtta kui miskit häirib. Siis ta kallas mu lõikelaual oleva kana veega üle ja jooksis köögist minema. Peale seda jooksis uksi paugutades toast välja ja kadus mitmeks tunniks autoga kuskile minema. Nüüd kui ta tagasi tuli hakkas köögipõrandat elu eest pesema sest mina olin seal olnud ja hakkas nahkdiivanit ka pesema, sest Rasmus istus seal. Ma muideks ei tohi siin isegi pesus käia, rääkimata pesupesemisest, ma teen neid ikka, sest see on normalne. Ta ise istub oma toas konitsioneer töötamas ja uks kinni, kui meie oleme umbes 40 kraadises niiskes toas kus pole mingit jahutavat võimalustki.

Nüüd aga suundun tagasi sinna, millest ma peaksin rääkima. Meie seiklustest loomulikult, mida me siin teinud siis oleme. Esimene peatuspunkt oli Daintree crocodile express, mis maksis kahele $50.40. Lootsime näha krokodille, aga jõgi oli mitu päeva vaikne olnud ja ilm oli ka suhteliselt kuum ning krokse kahjuks ei näinud. Aga vähemalt saime kaks paadi sõitu giidi tuuriga ja nägime imelist loodust. 

Järgmine sihtpunkt oli Kuranda külake, kuhu ühe otsa läksime kapslitega (ehk skyrail) ja tagasi tulime rongiga, mis sõitis vihmametsas ja rongitee on täiesti käsitsi ehitatud. See maksis meile kahele kokku $158 (saime samuti poole hinnaga). Koha peal sõime krokodilli liha, külastasime linnupark, liblikamaja ja koaala parki ning vaatasime niisama keset vihmametsa asuvas külakeses ringi. Linnupark oli meie lemmik, sest seal sai nii palju nalja. Üks naljakas papagoi sai Rasmusega sõbraks, hüppas käe peale ja hakkas kiirelt liikuma õla peale, kus ta siis tantsis ja siis hüppas pähe ja jäi sinna. Pärast linnuke tegi mulle samamoodi ning hiljem ma sügasin teda kaela pealt ja siis oli tema kord minu sõrme oma nokaga sügada.

Kolmandaks üheks unistuseks aga mitte otseselt listis olevaks asjaks oli helikopteri sõit. Lihtsalt mõtlesime mida teha ja nägime poole hinnaga mega soodsat pakkumist, hind oli $319 kokku. Saime poole tunnise helikopteri sõidu kahekesi üle imelise great barrier reefi. Ma alguses natukese põdesin seda ja sättisin ennast taha istuma, Rasmus läks ette ja filmis. Aga sõit sujus üllatavalt sujuvalt, piloot oli väga hea ja näitas nii palju kohti kui aeg võimaldas. Nüüd on mul jälle vajadus millalgi sõitma minna, see oli nii lahe.

Cairns'i linn ise on ka selline armas koht. Otseselt meres ujuda ei saa, aga linna keskele on ehitatud bassein mis ühest otsast on nagu bassein aga teiselt poolt läheb järk järgult sügavaks koos liivase põhjaga. Linnas on kuulda puude juures meeletut kisa ja need tegelased on lenrebased ehk flying fox, neid on rohkem kui mõne puu otsas õunu.