Elu Hedlandis

Kolmapäeval läks Mairondi auto katki, mingi jama oli akuga. Käisime kolmekesi Kristjaniga talle järgi, kuna ta jäi 4 km kaugusel majast teepeale ja ootas meid tanklas. Samuti oli meil plaan panna oma auto müüki, sest auto pidevalt laguneb, nüüd on genetaatoriga mingi probleem, peale seda kui nad Kristjani autole voolu andsid. Vahepeal ei taha kohapealt ära minna ja siis undab väljast. Igatahes Rasmus pesi meie Nissanit väljas, et müügipildid ikka ilusad tuleksid.

Algul veega puhtaks

Siis seebitamine

Müügi pilt Karratha mäe otsas

Auto oli lõpuks pestud ja kuivatatud. Ootan ja ootan, ei läinud me kuskile müügi pilte tege1ma, küll tal oli vaja ühte asja teha ja siis kellegiga rääkida ja lõpuks oli üldse naabri juurde ära kadunud. Kuna ta lubas Mairondi ta auto juurde sõidutada ja sealt edasi kliendi juurde, siis pidin ma seda ise tegema. Rasmus oli naabri juures ust lahti muukimas, ärge nüüd mõelge, et ta läks sisse murdma. Lihtsalt shedi (kuur või väike ladu) uks oli kinni jäänud, ukse keel oli ees.
Käisin tegin sõidu ära ja tagasi tulles Rasmus teatas mulle uudist. Nimelt mul oli telefon majja jäänud ja ta ei saanud mind kätte ja juhuslikult just siis helistas mulle, kui ma maja ette jõudsin. Uudis oli siis see, et ta saab hakata neljapäevast tööle, South Hedlandis. Tegime siis plaani, et läheme neljapäeva hommikul sinna, kui oleksime kolmapäeva õhtul läinud, siis oleks nagunii elamise eest pidanud maksma ja hakkama seda veel otsima.
Ärkasime hommikul kell 3 üles, et pesus käia ja hiljemalt 4 liikuma hakata, sest kokku pidi saama töölistega tanklas kell pool seitse. Ma õhtul üritasin magama jääda kella kaheksa aeg, aga reaalsus oli see, et ma ei jäänudki lõpuks magama. Rasmusel oli kindlasti vaja naabri juures pool tundi istuda, see oli üks põhjus miks und ei tulnud ja kui me olime lõpuks magama minemas, ei saanud jälle magada. Küll toimus toas rääkimine, siis nõudega kolistamine, söögi tegemine ja lõpuks jäeti öösel kella üheni ka köögi tuled põlema, mis otse silma paistsid. Lõpuks ma ise siis kustutasin need ära ja peale seda ma juba sisimas teadsin, et kahe tunni pärast on vaja üles ärgata ja ma ei jäänudki magama. Muidugi hommikul mul oli paha tuju ka, et nüüd ma ei leiagi elamist ja sada asja. Aga Rasmus oli edusammu teinud, kui muidu mul paha tuju siis ta hakkas karjuma ja ajama et ’’jäägu ma siia, tal ükskõik’’. Aga nüüd ta tuli kööki, kui sööki tõstsin karpidesse, tuli tegi mitu musi ja siis kallistas. Muidugi läks ju tuju kohe paremaks ja kõik olid rahul.
Õhtul said asjad enam-vähem kokku pakitud va asjad, mida hommikul vaja oli. Viisime siis kiiruga kotid autosse ja saime liikuma veerand viis. Õues oli nii mõnusalt jahe, et ei pidanud konditsioneerigagi sõitma ja jube pime ka. Meile vastu ja meie suunas liikus palju inimesi, sellise kellaaja kohta. Vahepeal tekkisid mõnes kohas isegi ummikud. Igatahes, umbes pool tundi ennem South Hedlandi jõudmist tõusis päike, päris kena oli. Kahjuks oli auto esiklaas selleks ajaks juba mustaks läinud ja pilt ei tulnud ilus, seega ei hakka pilti lisama.
Sõitsime rahulikult, nägime tee ääre paari lehma, kes pidid olema tegelikult farmerite omad ja ära kodustatud, farmerid pidid aeg ajalt neid helikopteriga üle vaatama ja vaktsineerima kuidagi. Me nägime mingit jube suurt lindu, kes üle auto lendas, mingi kotkaline. Järsku käis litakas, mõlemad ehmatasime. Mõtlesin esimese asjana, et pagassis bensiini kanister paisus, siis ta teeb ka sellist häält, aga see litakas oli natukene kõvem. Kuna rekka sõitis meist mööda, siis lendas mingi kivi aknasse. Alguses oli üks lühike joon, edasi arenes kaheks jooneks millest üks on päris pikk. Nüüd oleks vaja veel kunagi klaas ära vahetada. 

Jõudsime siis lõpuks kohale, läbitud sai umbes 250 km. Saime kokku bensukas, jäime hiljaks umbes 5 min aga poisid ootasid meid ära. Edasi liikusime objektile, seal läks Rasmus maha ja mina rooli. Mu ülesandeks oli otsida võimalikult odavat elamist, umbes nädalaks. Käisin, sõitsin, pildistasin, tegin kõike aga mida ei leinud oli soodne elamine. Kõik ööbimiskohad sai läbi käidud, motellid, hotellid ja karavan pargid. Kõige soodsam oli siis 110 aud/öö ja kõige kallim umbes 250 aud/öö. Tule taevas appi, kui kallis. Eelmine õhtu ma tegelikult netis leidsin kolm pakkumist, kus üüritakse tuba ja 400 aud/nädal. See enam-vähem normaalne, Karrathas muidugi elamine odavam aga siin nii kallis. Nujah, terve päeva ma siis sõitsin autoga ringi ja vaatasin venivat aega. No nii igav oli, mitte midagi teha pole ja tööd ka ei ole, samuti kohta kus netis olla. Muidugi uurisin samal ajal ka tööd, aga ikka negatiivne vastus. Meestel on siin väga palju tööd, katusepanemine (Rasmus teeb ka seda tööd), ehitus, betooni valamine ja sada erinevat asja.
Kella kümneks oli mul kõik kohad läbi käidud ja pargid pildistatud, järsku helistas Rasmus, et tal tund aega pausi. Kiirustasin siis ruttu kohale, muidugi mingi eluaeglane rong siis otsustas, et tal on just siis vaja sõita kui ma tahan raudteed ületada. Lõpuks tuli välja, et kohalike organiseerimatus oli see hoopis.. Nimelt see aeglane rong sõitis ja järsku hakkas tagurdama, ma mõtlesin et mis see nüüd siis on. Rong oli normaalselt pikk, lõppu ei paistnud. Siis tuli välja, et tagurdamise põhjuseks oli vastutulev rong, õnneks see vastutulev rong läks kiirelt mööda ja sai liikuma hakata.
Kummaltki poolt mingi viiskümmend autot sõitis, sest see asi võttis üle 10 min aega. Rasmus kõndis mulle vastu ja läksime poodi, K-Marti talle mütsi vaatama. Kuna just ennem seda ma olin seal poes ja endale paar asja jälle ostnud, siis teadsin hästi kus pood asub. Sain endale jalanõud 3 aud , püksirihmad (3 tk) 3 aud, ripsmetušši 5,6 aud ja pluusi 3 aud, kokku läks 14,6 aud ehk 10,56 eur.

Jalanõud ja kolm püksirihma

Käisime poes ringi, võtsime mütsi ja paus hakkaski läbi saama. Viisin ta siis tagasi ja liikusin Port Hedlandi poole et rannad üle pildistada. Ühes rannas ei kannatanud ujuda, sest seal vesi oli üleni suuri teravaid kive täis ja ka rannaäär, nagu piltidelt näha. Aga see eest leidsin natukene karpe ja sain oma kollektsiooni täiendada. Samuti ülekuumenenud auto sai natukene puhata ka

Tagaplaanil laseb laev vett välja

Siin poegivad kilpkonnad oktoobrist kuni aprillini

Edasi liikusin siis teise otsa, paremasse randa. Kuna eelmine kord olime ainult pildistanud eemalt ja ülevalt randa, siis tahtsin minna otse randa sisse ka. Seda ma sain, parkisin auto kellegi maja ette ära ja läksin digikaga mere äärde. Seal oli päris huvitav, suured kivi latakad ja vesi oli mõnusalt jahutav, mitte külm. Tuli idee ujuma minna, läksin siis sama teed tagasi auto juurde, võtsin ujumisriided ja läksingi ujuma. Ennem vette minemist auto juures nägin mingit pelikani laadset lindu lendamas, jube suur latakas oli. Alguses oli päris õudne vette minna, sest mingi kivilatakad olid seal ja hirmuäratavalt kõrged künkad, mis oli tegelikult liiv. Ujusin umbes kümme minutit, rohkem ei julgenud. Tunne oli nagu põhja poleks ja nagu haiged kalad jälgiksid mind. Edasi pildistasin kõike mis ees oli, leidsin laheda kujuga karpe, mida mul veel ei ole.

Parkla kuhu parkisin, otse on rand ja paremal ridaelamud

Kivide küljes olevad merekarbid

Kui mul lõpuks kõik pildistatud oli ja midagi teha ei viitsinud siis kõndisin mööda mereäärt kaldale tuleva vee sees. Järsku nägin vees mingit liikuvat asja, vaatasin esimese pilgiga siis, et mingi puuleht ulbib põhjas. Aga edasi liikudes ja jägides seda, nägin et mingi pikk beezi värvi kala oli hoopis. Ma pole kunagi sellist kala näinud, nii lahe oli. Istusin siis lõpuks kivi peale, et päikest võtta ja kuulen, telefon heliseb. Rasmus ütles: ’’tule siia ja vaata sms’’. Sms oli sama tekstiga ’’tule siia’’. Ma siis mõtlesin, et oh vaesekese töö läbi ja ootab mind. Kiirustasin nii kuis jaksasin sinna, auto oli ülekuumenemise ääre peal, seier liikus punase peale ja selle alla. Sõitsin terve tee kuumus põhjas ja aken lahti, see natukene leevendas. Kui pidin parempööret tegema siis läks ikka peaaegu põhja. Kohale jõudes selgus, et tal on lihtsalt poole tunnine paus ja siis vaatas auto üle. Keeras radika korgi lahti ja vett natukene pritsis välja, tuli välja see, et kogu radika vesi oli otsa saanud ja ma terve aja sõitsin kuivalt.
Tagasi ma enam minna ei viitsinud ja ootasin need kaks tundi ära, mis tal tööd teha oli. Istusime natukene maja alla varjus ja sõime kanapihve, siis läks üles ja asi läks igavaks. 10 min oli aeg sisustatud, sest siis lugesin telefonist uudiseid ja blogisid. Edasi pildistasin sipelgaid, no üritasin vähemalt ja igast taimi. Vastas saidilt (tööpiirkond) tuli mingi kohalik mu juurde. Esimene mõte oli muidugi see, et mul pole ju tööriideid seljas ja nii ei tohi tegelikult saidil olla, et tuleb karjuma. Aga ta tuli küsis kas autoga on midagi lahti, kas ikka kindlasti auto töötab ja kindlasti on korras. Ma vastasin jah, et kõik on korras ja aitäh küsimast ja siis läks tagasi. Lõpuks, kui ma juba autos istusin siis lõppes ka Rasmuse töö ja me sõitsime karavan parki teiste järgi, kus nad elavad.

Esimene objekt millele tuli katus koos klaasvillaga panna

Rasmus paremal

Sipelgad mässamas

Road train ehk Austraalia rekka (4 haagist)

Ohissand, tule jumal appi. Te ei kujuta ette kui jube seal oli, tuba haises, väljas kõik mustus ja praht laiali ja muidugi sadu õllepudeleid ka. Jube joomine käis siin iga õhtu, muidugi koos lagastamisega. Eestlased elavad juba neljandat aastat seal ja on jube rahul sellega. Juua saab nii palju, kui palk lubab. Oleneb inimesest palju teenib, aga palk nädalas kätte on siis 1800 aud – 2700 aud. Käisime siis pesemas ära ja lootsime saada ühe toa rentida. Kui ma seal töö juures istusin, siis Rasmus helistas ühele kuulutuse peale, et sooviks tuba. Vastati, et hetkel on tööl ja tal vaja naisega rääkida sellest. Hiljem oli kogu aeg kõnepostis, ehk oli vist tööl ja tagasi ei helistanudki. Veel helistas ta ühele mehele kelle kuulutuses oli kirjas 1 inimene 250 ja kaks inimest 400 aud/nädal. Rääkis telefonis siis, et tema kahte ei taha, tema tahab ühte inimest ja eelistatud on naised. Päris kahtlane jah, jätsime selle nii nagu on. Peale pesus käimist me läksime tagasi linna, et osta pott, pann ja taldrikud. Linna elu õhtul kell 8 oli ikka päris kirev, nii palju jubedaid abosid (aborigeenid ehk pärismaalased, kohutavad joodikud ja haisevad ka) oli, muusika mängis, uhked autod, kõik poed lahti. Karrathas olid poed alati kella 5-6ks õhtul suletud. Kuna plaan oli süüa midagi, siis saigi asjad ostetud ja liikusime minu kiidetud randa. (Kuna pildid on nii jubedad, siis on ka väikesed)

Maja kus nad elasid

Ööbisime nende karavanide vahel viimane kord

Joomla

Lootsime seal rannas saada sellega ühendust kes lubas tuba, aga pidi naisega rääkima. Tegime siis gaasigrilli peal söögi soojaks, milleks oli riis kana ja juurviljadega koos malaisia kastmega. See oli vist natukene pahaks läinud päevase kuumusega, eelmine õhtu mil tegin selle oli täitsa teise maitsega. Aga sel hetkel oli veel kõlblik, kuigi hommikuks oli täiesti jube ja viskasin ära.
Rasmus siis helistas sellelel tüübile, aga kogemata võttis ühe teise tüübi nr kes lubas ainult ühte inimest elama. Lõpuks ütles, et tulge minu juurde ja siis räägime ja vaatab mis teha annab. Läksime sinna siis, alguses tundus see mees väga kahtlane. Aga kui läksime teisele korrusele ta korterisse. mis asus uues modernes majas siis tundus ta valguse käes täitsa normaalne. Hästi sõbralik ja vastutulev inimene. Rääkis, et on kuskilt Aafrikast pärit, aga ta on täiesti valge, naist ja lapsi pole, üksik mees käib Perthis lennukiga tööd. Viis päeva töö ja viis vaba, ehk siis kui on töövabad päevad asub South-Hedlandis. Korter oli hästi tühi, toas oli hästi lai voodi ja suures toas pisike kööginurk ja diivan. Lõpuks rääkisime, et 250 aud nädalas meie mõlemad. Aga kuna teda on juba kaks korda rahadega üle lastud ehk on elatud sees ja siis raha maksmata minema mindud, siis ta tahab tagatist. Üks tüüp oli mitu kuud sees elanud ja kogu aja peale 150 aud maksnud ja siis minema läinud. Ta tahab saada mingit tagatist, passi koopiaid ja viisa koopiat, meile annab enda passi koopia ja kõik mis maksame ja teeme paneme kirja ja allkirjastame. Ta ütles et ei taha meilt palju raha võtta, et võtab ainult vee ja elektri raha, aga kuna aia pult maksab 500 aud ja kohalike seaduste järgi peab olema etteteatamine 14 päeva ennem kui kumbki ütleb lepingu üles. Siis ta tahab mingit tagatist, et juhul kui meil tööd ja raha pole, siis mida teha. Leppisime kokku, et kohe maksame 500 aud ehk kahe nädala raha ja 1 nädal tagatiseks aga ta tahab ikkagi kindel olla ja mingit asja tagatiseks saada. Aga meil ei ole mitte midagi tagatiseks anda. Seega paras pähkel, karavan pargis telgis ka magada ei taha väga. Öösel oli nii külm, et ma magasin riietega ja Rasmus võttis kaissu aga ikka oli külm. Olin terve öö värisenud ja ta üles ajanud niimoodi. Kahjuks see tüüp lahkus Heldandist reedel kella nelja paiku ja tuleb alles mõne päeva pärast tagasi, seega kui sinna tahame peame ootama. Ta tahab meid sinna, sest me hoiaksime ja valvaksime ta kodu sel ajal kui ta on Perthis.
Reede õhtul otsustasime, et me siia rõvedasse ja koledasse karavan parki ööbima ei jää. Rasmus vaatas ööbimiskoha kaardi pealt välja ja liikusime 40km Karratha poole, et campimis kohas telk püsti panna ja magama jääda. Teel ööbimiskohta olin mina roolis, järsku tuli ma ei tea kust kohast välja üks suur valge lind kes esiaknasse prao alla lendas ja põrkega üles põrkas. Aknast oli mul ükskõik, aga ma tapsin esimest korda elus looma ära. Linnust oli nii kahju, aga see käis nii kähku ja ma ei saanud midagi teha.
Koht ise oli väga mõnus ja üldse rahvast ei olnud, rohukad siristasid nii kuis jaksasid ja konnad krooksusid. See koht oli jõe ääres ja troopiline tunne tekkis, sest ümbrus oli roheline. Mingi lehm vaatas mind kaugelt tükk aega, aga siis kui ma ta juurde juba jõudsin läks minema. Tahtsin jubedalt tast pilti teha, aga digikal on raske pimedas pilti teha, sest ta ei saa midagi fookusesse, seega nii see jäi. Panime telgi siis kolme minutiga püsti, madratsid sisse ja heitsime magama. Maapind oli seal nii kõva, et hommikuks olid kondid valusad, ega meil madratsidki teab mis paksud ei ole. Õhtul tunnikese hoidsime telgi ust lahti, sest nii soe oli telgis, aga hiljem oli temperatuur hea ja jäime magama. Öösel võtsime hommiku mantlid peale, sest natukene jahe hakkas. Rasmus pani äratuse enda arust 5.45ks aga tegelt pani tund hiljem. Õues läks juba valgeks ja siis ta avastas selle ja hakkasime tagasi liikuma. Edasi ta siis läks jälle tööle ja ma pidin karavanis passima.

Meie söömise katusealune

Päikeseloojang konnade krooksumise saatel

Pühapäeval otsustasin teha midagi põnevamat. Olime kaks ööd ööbinud selles campingu kohas, õhtul praadisime vorstikesi panni peal, jube head mahlased tulid. Eemal lehmad muugusid, konnad krooksusid. Panime telgi siis natukene eemale eelmisest kohast, seal oli tunduvalt pehmem ja parem magada. Hommikul ärkasime hea tuju ja puhanuna üles ja sõitsime tagasi linna, sest Rasmus pidi tööle minema järjekordselt. Selles firmas on seitse päeva nädalas töö, seega pean kogu aeg üksi olema.