Hull nädalavahetus

Kuna laupäeval oli Kristjani sünnipäev, kes sai 28-aastaseks, siis oli ka pidu. Hommikul magasime kohe etteteadlikult hästi kaua, sest nagunii öösel magama ei saa normaalsel ajal, ja nii oligi. Pidu hakkas kell kuus, aga ametlikult oli rahvas kella seitsmeks kohal. Siis otsustas Rasmus ka pesus käia ja viis rätiku õue kuivama. Me passisime mingi tund-pool toas, kuni suurem osa rahvast kohal oli ja liikusime välja. Arnold küpsetas grillil krevette paprikaga ja laud täitus rahva poolt toodava toiduga. Tuli siis aeg, mil kõik alustasid söömist, nii ka meie. Alguses proovisime krevetti ja hiljem Atsi tehtud (ta on mitu aastat kokk, sponsorviisaga) tuunikala-võileivatorti, mis oli jube hea. Siis laual oli veel makaronisalat ja miskit vist veel. Kuna me olime tegelikult alles söönud, siis neid kahte proovisimegi natukene. 

Tort, mida me proovida ei saanud

Võileiva tort

28 õhupallist allesjäänu

 Aga ennem söömist ol tegelikult kinkide avamine, sain paar pilti ka sellest. Mind pandi siis õhtu fotograafiks, sest mul ainsana oli peegelkaamera ja teistel digikas. Ja nii Kristjan hakkaski oma sünnipäeva kinke avama. Alustuseks ta sai mingi joogi, mis oli suure pudeliga, siis Jack Danielsi jooki sai vist päris palju ja igast alkoholi ja lõpuks parim kink - Go Pro uusim kaamera koos suurima ja uusima kaardiga. 

Go Pro kaamera

Õnnelik oma kingi üle

Kui paar tundi oli möödas, rahvas hakkas jooma, läksime me kahekesi naabrite juurde istuma. Seal käis samuti pidu, aga tunduvalt normaalsem. Naabrite juures oli meid lõpuks koos meiega kokku kümme, siin aga üle kahekümne. Algul istusin ja tervitasin jälle vanu kui uusi nägusid ja siis proovisin esimest korda ka Jack Danielsi viskit. Nii me seal siis istusime, hakkasin hästi läbi saama Mick'iga ja kapten Morgan'iga (kellel ongi selline perekonnanimi päriselt), kes on samuti ka kapten. Me läheme tema paadiga sõitma kolme nädala pärast ja arvatavasti võtame meie maja inimesed kaasa. Seal pidi nägema haisid, delfiine ja igast loomasid, samuti võtab ta sukeldumis varustuse kaasa. Kui jutt läks sukeldumisele, siis Aaron hakkas rääkima, kuidas ta siin kohalikke kaarte tegi. Tuli välja, et Austraalias toimub sukeldumine ihualasti (imelik jah?) ja sellega seonduvalt ta siis hakkas naljakaid lugusid rääkima. Me Morganiga naersime nii õudsalt, et pisarad olid silmis ja pidevalt ütles: viska viis (high five). 

Captain Morgan

Rasmus ja Mick

Samuti ma hakkasin siis kõigile kohalikele jubedalt meeldima, küll nad ikka kiitsid kui kena ma olen ja tahtsid muga pilti teha ja hoidku Ras (Rasmuse nimi neile meelepärases vormis) mind ikka ja hoidku silma peal. Alguses mõtlesin, et täis inimeste jutt ikka, aga kui täna hommikul korra sealt läbi käisime, olid nad kained ja jutt sama. Ju siis peaks vist uskuma. 
Siis rääkisin kõigile oma merisigadest ja kunagisest meriseast, oi kuidas neile meeldis. Ingliskeel tuli päris hästi väljagi lõpuks, sest ennem ma pool tundi üritasin Mick'iga rääkida, aga Rasmus ei lasknud mul lihtsalt rääkida, kuni koputasin õlale ja tahtsin ka sõna sekka öelda. Nimelt ta läheb Eestisse septembris ja me rääkisime kuhu sööma minna ja mida üleüldse teha. Võimalik, et ma meie see aeg korra sinnakanti, aga eks aeg näitab. Kui ütlesin Mick'ile, et me ka sinuga kaasa vist, siis küsis kas Rasmus ka ikka tuleb. Ma vastasin: ''ma loodan, aga ei tea, ta vist väga ei taha tulla''. Selle peale sain vastuse: ''no ma soovitan tal küll tulla''. Selle tüübiga oli jube hea rääkida, kuna ta on reisinud ja saab aru, et me ei saa tema aktsendist aru. Siis ta rääkis natukene USA pärasemalt ja väga hea oli aru saada, tavapärasest läbi nina rääkimise Aussie aktsendist. 
Vahepeal käisime ka üle aia kiikamas, mis sünnipäeval toimub. Tegin pilte ja nägin ära söödud kooki, mida ma proovida ka ei saanud, samuti purjus inimesi. Kuna vaibakloppimine käis kõvasti, laserid ja suitsumasin töötas, siis väga ei viitsinud olla. Otsisime toast Mairondi ka üles, kes meiega naabrite juurde paariks minutiks tuli kuni ta tagasi kutsuti jälle. Vahepeal käisin üle aia uuesti, kus eestlane Kent mulle üritas vist ligi tikkuda. Üle aia rääkis ja vaatas: ''tead sa oled niiiii ilus, sul on nii ilusad näojoones, päriselt ka''. Ma mingi ahah okei, sa päris täis. No siis temaga mässasin mingi aeg ringi ja rääkisin sünnipäevalistega juttu. Läksime siis tuppa ja mis me nägime köögis? Üks tüdruk, keda ma varem näinud polnud, sõi köögis meie kanakoivad ära. Nagu misasja, kes lubas. Tema siis ütles, et Arnold ütles, et söö kapist kana kui tahad. Ma ei tea, väljas oli veel salatit laua peal, aga ikka meie söögi kallale. Rasmus muidugi sai hiljem päris kurjaks selle peale.
Teema läks nii kaugele, et ühel hetkel Kent ja see tüdruk olid ka naabrite juures. Seal see hakkas siis ajama, et tema teab Rasmust ja hakkas ülbama. Siis rääkisin Rasmusele kanakoiva teemat ja lõpuks oli see imelik ära kadunud üle aia tagasi, kust ta tuli.

Söömine

Arnold oakkus Rasmusele süüa

Kuna kõik olid mingi aeg joonud ja lõbusas tujus, tahtsid nad teada Eesti roppusid sõnasid. Reaalselt me sinnamaani ei jõudnud, sest ma suutsin tükk aega naerda Rasmusega. Meie mäng oli siis nii: Rasmus ütles Mick'ile ühe lause ja tema üritas eesti keeles seda mulle öelda ja ma pidin ütlema välja. Esimene lause oli siis: sul on ilusad silmad. Enamvähem sain aru ja siis ta oli nii õnnelik, vaatas mulle silma ja ütles, see ei olnud Ras'i mõeldud lause, mina mõtlesin nii, sest nii on. Haha, jälle naersime. 
Vahepeal tõin sinna veel oma arvuti koos 80ndate muusikaga ja kõlaritega. Oi kus kõigile muusika meeldis, mind kutsuti tantsima ja kõik laulsid ja tantsisid laulude järgi. Nii lahe oli, koguaeg vahetpidamata naersin. Naabrite juures olime lõpuks kella neljani, kui mul hakkas jube uni peale tulema. Keegi muidugi ei tahtnud, et me lahkuksime ja kutsusid ikka homme tagasi. Muusikast ka keegi loobuda ei tahtnud, sest see oli ju nii hea siiski. Aga lõpuks ikka läksime ära.

Kui tagasi siia majja jõudsime, hakkas alles õige trall pihta. Tulime siis tuppa, et magada. Õues oli õnneks muusika vait pandud, aga see eest oli kogu rahvas ennast parkinud maja ette. Meid lahutas neist ainult aken, mis asub täpselt voodi kõrval. Ja esikuuks, mis on avatud esikuga meie toa vastas ja umbes 3m kaugusel. Seal nad siis karjusid ja kuulasid telefonist muusikat. Selle kannatas enam-vähem ära. Aga mida ei kannatanud oli, see et viisteist korda sammuti edasi-tagasi esiku uksest. Küll sai ühele öeldud, küll teisele, et ära kõnni esikust välja, me üritame magada. Ei saa mitte keegi aru, ikka käidi. Rasmus siis pani esikuukse lukku, siis hakati liikuma maja tagant sisse ja esiuksest välja. Täitsalõpp, mis ajukääbikud. Viisteist korda käidi edasi-tagasi koguage uks lukust lahti ja ikka sisse. Toas siis karjuti edasi või käidi koguaeg vetsus. Rasmus käis kaks korda väljas ütlemas, et ärge käige siit uksest sisse-välja. Jah saame aru ei käi, ikka läks sama asi pihta. Siis läks Rasmus kurikaga välja, see natukene isegi aitas. Nüüd teda kutsutakse kurika kangelaseks ja jube naljakas on kõigil. Ma ei tea, mõttetu ja lapsik ju.
Vähe sellest, ennem kui magama läksime, otsisime madratseid, mis viimasel ajal oleme voodisse pannud. Üks oli õues, läbimärg ja teine toas mingit asja täis. No saime ilma ka hakkama, aga see kui lällatakse maja ees hommikul kella neljast seitsmegi ja siis minnakse maja taja muusikat kuulama, on ikka lõppude lõpp küll. Muusika mängis maja ees, meid eemaldab ainult klaasuks kõlaritest, vaibakloppimine oli põhjas ja töötas kella kümneni. Sest naaber ähvardas politsei kutsuda, sest see käib ju kõigile närvidele. Vähe sellest, et muusika mängis, ajugeeniused otsustasid veel teisel pool kööki oleva ukse pärani lahti teha ja konditsioneeri maksimumile keerata, no milleks? Pidevalt panime ust kinni ja lõpuks loobusime, sest jube raske on ju niimoodi magada kui toas karjutakse ja uks ka lahti lõugava muusikaga. Nii me olimegi üleval kuni järgmise päeva õhtuni.