Käisime farmis ja palju muud
Ja jälle on kuu aega möödas, aga seekord põhjusega. Alustan algusest, kus jäi viimati pooleli. Käisime Sandalford Winery's mis oli väga väga ilus koht, sees müüdi ilusaid omapäraseid klaase, taldrikuid ja kõike muud mis veiniga seondub, alustades metallist veinipudeli hoidjatega ja lõpetades tammevaadist lõikelauaga, müügil oli loomulikult ka lademetes veine. Ostsime kaks veini, roosimaitselise ja late harvesti mis on selline madala promilliga ja väga magusa maitsega, nagu ikka pani Rasmus need mõlemad lõpuks nahka.
Kes satuvad Caversham'i kanti, siis kindlasti soovitan teil külastada seda veiniaeda, väga ilus ja interiöör oli selline nö kõrgklassilik. Muidugi oli winery võitnud ka arvukalt erinevaid auhindasid, kas siis parima veini või lihtsalt inimeste poolt valitud meeldivaimaks kohaks.
Siis edasi oleme otsapidi jõudnud kesklinna kolida, see oli hea otsus sest nüüd oleme ainult kolmekesi siin majas. Maja on küll väike, kahe magamistoaga ja ühe vannitoaga. Kohalike keeles granny flat (vanaema korter). Positiivne on see, et maksame ainult kommunaalide eest, et üüriraha esialgu Rob ei taha, kuna maja on renoveerimata ja mööbel osaliselt puudub.
Alustasime esimese asjana maja koristusega ja kola ära paigutamisega, sest ta kasutas seda maja oma remondi tavaari hoiustamiseks ja kõige ebavajaliku ja seisva hoidmiseks. Meie tulevases magamistoas on kohutavalt palju asju, nii et ainult ust saab kinni-lahti panna, sest kuskile pidi ju kogu kola ära paigutama. Hetkel magame ajutiselt elutoas, vähemalt on siin konditsioneeri seade ja saab ööseks sooja tuppa lastud. Peale koristust käisime poes, ostsime madratsid (küll õhuga madratsid), voodipesu, nõud ja kõik vajaliku mis mujal elades alati on olemas olnud aga siin puudunud.
Janis tegi oma paarilise Meelisega ühe kohaliku naise juures tööd. Maja oli suur, kahekordne, värvida tuli kõik seinad, katusealused ja veerennid. Naine pidevalt kiitis neid, et kui head tööd nad ikka teevad, aga meile rääkis nägu vingus, et see ei meeldi ja see ei meeldi. Lõpuks sai objekt valmis, vana ilmetu valge maja sai uue hallika kuue peale ja nägi välja nagu uus moderne maja. Naine läks siis tuppa, et raha ära maksta, aga andis kolmveerand summat ja lubas järgmisel päeval ülejäänud veerandi teha ülekandega. Kui raha ei olnud veel arvele jõudnud, siis võttis Rasmus ühendust, et miks ei ole ülekanne tehtud. Ta vastas, et ei ole üldse tööga rahul ja seal on nii palju kohti halvasti tehtud või üldse tegemata. Nimelt ta mees oli läbi arvuti pildi öelnud, et seinad on laigulised ja pooleldi värvimata. Sel päeval olid Rasmus ja Janis mul mägedes abiks ja nad pidid sõitma tunnikese sinna ja üle vaatama, mis nii katastroofiliselt siis tegemata on, see naine oli saatnud sõnumi nimekirjaga mis on tegemata. T oli seina pealt ühe toru ära kiskunud ja ilmselgelt ei saa toru tagant ju värvida. Poisid värvisid sealt ära ja raha sai makstud lõpuks. Põhjuks mis ta maksma pani oli see, et Rasmus lubas eemaldada ta seinalt värvi võlgu oleva summa eest. Peale seda järgnes sõnum et ülekanne on tehtud ja kena päeva jätku. Õpetus, et kui kahepalgelised võivad kohalikud olla, kahjuks on enamik austraallaseid sellised.
Töötasime Rasmusega Perth Hills'ides ja sel hetkel ta pahteldas puitu kui järsku üle mu pea lendas mingi asi, arvasin muidugi, et suur liblikas, aga kae imet - kookaburra oli hoopis. Ta oli pikemat aega passinud meid puu otsast, kuni lendas mu kõrvale ja vaatas mulle otsa. Ja järsku lendas eemale minust, aga seekord pahtlilabidas hambus, ma muidugi läksin kiirelt võtsin talt selle suust ära, kuna lind oli nii julge siis hakkasin teda pildistama. Mõne hetke pärast tuli teine ka veel juurde, teisele poole mind. Ennem seda ma tegin nalja Rasmusele, et ta ootab oma kahte sõpra, et jälle naerma hakata, nagu nad eelmiselt päeval kolmekesi olid teinud kõrval asuvas põõsas.
Nüüd olen jõudnud otsapidi tänasesse päeva, mil oleme taaskord tagasi Perth'is. Kõik algas pikemat aega tagasi kui leidsin netist kuulutuse, et otsitakse töölisi avokaado farmi. Rasmuse soovil kirjutasin kirja valmis ja mõne päeva pärast võeti ühendust. Järgnes paari päeva pärast kõne, et tulge esmaspäeval (eelmise nädala esmaspäev) farmi ja töö hakkab kohe pihta. Kuna meil oli sel hetkel kaks objekti lõpetamata, siis leppisime kokku reedese päeva, mis oli viimane võimalus kuna farmis pidi olema väga väga kiire. Palgaks lubati maksta kakskümmend viis tunnis ja elamine, söök tasuta. Kõlab ahvatlevalt, jah?
Kuna mägede objekti ei jõudnud ajaliselt lõpetada siis kutsusime kaks töölist appi, kes õnneks said ilusti töö lõpule viidud. Tööliste tasu läks meile kaheksasada dollarit maksma ja reede hommikul startisimegi Northcliffe'sse mis asub u 350km kaugusel. Kohapeal tuli jutt siis, et töö hakkab alles esmaspäeval, muidugi mu tuju läks veelgi halvemaks kui see oli terve tee olnud. Ja siis jõudis jutt palgani, mis on kaks kümmend tunnis, kuna tal tegelikult ei olnud kolme töölist vaja. Sellele järgnes ka vihje, et mina ilmselgelt seda tööd ei jaksa teha ja võin niisama poistele süüa teha ja puhata.
Kant oli tegelt väga kena, mägine maastik ja rohelisus, ei anna ülemise osaga üldse võrreda, kus laius ainult tühi kõrb ja meeletu kuumus. Elamiseks saime vana karavani, Janis ühes otsas ja meie teises, kaks keskmist tuba olid siis pesuruumiks tehtud või köögiks, muidugi meie poolt.
Esimese öö magasime kitsas üheinimese voodis ja tädi ostis meile suure voodi järgmiseks päevaks, samuti käisime Manjumup'is (umbes tunnine sõit oli suuremasse linna) riideid ostmas. Janis sai tasuta tööriideid ja no Rasmus oleks püksid ka tasuta saanud, aga ma ütlesin, et maksaks ise nende eest, kuna pärast ei lähe see palgast maha ja ei teki palgaga arusaamatusi. Siis ostsime endale jalanõud ka, sest seal pidid vahest ussid liikuma. Muideks tee peal me nägime ühte pooleteise meetrist ussi kes teed ületas, mingi beezikat tooni oli. Rasmus sõitis täpselt üle ussi, nii et ta tõstis oma saba ja pea üles kui olime üle sõitnud.
Tegu oli väga väikese farmiga, kus omanikeks oli vanem naine ja ta mees. Umbes kaks tuhat avokaado puud (suurtes farmides üle kuueteist tuhande) ja põllutäis rohelist teed kasvamas. Samuti seal oli väga palju lehmasid, kes kogu aeg passisid kui mööda läksid ja maja ees jooksid kanad. Kolm koera, labrador Rusty, mingi vana rebase näoga koer ja üks ilus suur valge koer, kes pidi hammustama kuna talle ei meeldi paitamine. Rusty oli muidugi mu suurim sõber, kes koguaeg nuias pai ja tähelepanu.
Saime kohapeal sõitmiseks ka vana juudi (kastikas), tädi lubas meil sellega sõita Northcliffe'sse ja ümbruskonnas ringi. Farmi taga asusid mingid hiiglaslikud liiva mäed ja seal taga ookean, aga sinna sai ainult maasturiga minna. Reaalselt kui tahtsime juudiga sõitma minna, siis tädi kohe sõitis meie juurde ja hakkas Rasmust sõimama, et ta ei ole lubanud mitte kuhugile farmi territooriumilt sellega minna, oma mitu minutit karjus, et see tee on suur ja täitsa ametlik tee. Missiis, et kruusakattega ja ühtegi hingelistki ei olnud kogu aja vältel sealt mööda sõitnud. Polnud midagi, läksime tagasi ja istusime oma tubades edasi. Pidevalt nende jutt muutus, algul võis seda ja seda teha hiljem tuli sõim ja ei tohtinud enam midagi.
Esmaspäeval hakkas meil siis esimene tööpäev kell seitse hommikul. Kuna nad meie karavani ees ajasid lehmasid taga ja ütlesid, et me ootaks nad ära seal, siis ootasime. Hiljem saime pahandada, et miks me ei läinud juba avokaadode juurde kella seitsmeks, nagu kokku lepitud. Hakkasime avokaadosid korjama tädi jutu saatel, et mida tohib korjata ja mida mitte. Iseenesest on neid väga kerge korjata, naks murrad ära ja viskad ämbrisse, täpselt nagu kurkide korjaminegi aga lihtsam. Poole päeva pealt tuli jutt, et me korjaksime kõik puu otsast ära, nii väikesed kui suured, päikesepõletusega ja ilma. Alguses oli lubatud kerge põletusega ja suured või mille otsas oli must ring.
Tädi kiitis mind, et kui kiire ma olen ja tean mida võtta, olin kõigist kõige kiirem korjaja, sest mulle väga meeldis see töö. Järgmisel päeval kell seitse hakkas iseseisev töö pihta ja tädi oli sel päeval väga turtsu täis, sest avastas et väikeste viljade eest ei maksta midagi ja et Uus-Meremaalt transporditakse odavalt palju avokaadosid sisse. Oi kus ta kirus seda maad ja lubas pommi alla panna ja oma farmi ära müüa. Ja siis hakkas jutt pihta, et kui vaesed nad on ja et võimalik et ainult nädal on meil tööd seal, sest nad ei saa hetkel avokaadosid edasi müüa, kuna hinnad on see aasta väga madalad
Kuna väikste viljade korjamine oli sel päeval keelatud, siis tädi ikka korjas neid ja ajas meie kaela, et kas me ei saa aru mida korjata tohib ja mida mitte. Näiteks päeva alguses olid keelatud väga väiksesed viljad, siis päeva lõpuks oli see väike suurus juba suureks muutunud ja korjamiseks kõlblike viljade hulk väiksem. Tal oli sel päeval eriline vimm Rasmuse vastu, ükskõik mida Rasmus bini ei kallanud, läks tädi kohe vaatama ja viskas pooled viljad välja, nagu need ei kõlbaks mitte kuhugile. Meile muidugi tegi see nalja ja hea on, et kohalikud eesti keelt ei oska.
Mingi hetk hakkas jutt pihta, et me läheksime puhkam, kuna me oleme nii väsinud, kuigi meil ei olnud midagi viga. Ta ise oli väsinud ja ei viitsnud korjata, siis saatis meid tunniks ajaks lõunale, mille eest ilmselgelt ei mastnud kuna see ei olnud tasustatud poole tunnine lõuna.
Mõne hetke pärast tuli ta mees meie juurde ja küsis, et kas me ei taha seal töödata. Me mingi, et mis asja sa ajad nüüd. Ta ütles, et ta naine otsib meid taga ja mõtles, et me lähme minema farmist. No siis läksime tagasi avokaadode juurde ja tädi seal hakkas ka küsima, et kas me ei taha seal töötada või teist farmi otsida. Igatahes ta näost oli näha, et ta oli pettunud meie tööle naasmise pärast, nad vist lootsid salamisi et lähme minema. Tegime siis tööpäeva ära, tädi muidugi oli väga kuri ja turris aga keegi temast välja ei teinud.
Õhtul koputas Janis meile uksele ja ütles, et neil on meile üks halb jutt. Jutt seisnes selles, et väidetavalt on nende avokaadodel mingi nakkus peal, mis on väga väga mürgine ja hull ja nad peavad puud ära piserdama ja alles nelja nädala pärast saab hakata jälle korjama. Peale seda nad andsid raha ja läksid minema. Raha lugedes selgus see, et raha on vähem kui olema peaks vastavalt siis kahekümnele tunnis ja meie töötatud tundide arv kokku. Kui aga tunnid korrutada viieteistkümnega tuli õige summa. Kurb tõsiasi, meid kasutati ära ja me tegime viieteist eest tööd, mis on ilmselgelt alla lubatud miinumumi. Arvestades seda, et me olime kaks korda kiiremad kui esimene päev ja suutsime pooleteist tunniga kaks suurt bini ära täidetud, mida farmi pere oma tütrega oleks kolm tundi teinud. Ilmselgelt farmipäevade alla see ka ei läinud, sest neil polnud õigustki sellele. Täesti uskumatud inimesed on siin riigis, tahaksime Perth'ist ära liikuda, aga pole ressursse selleks ja ei tea kuidas tööga mujalgi on.
Kolmapäeval alustasime ümbruskonna läbikammimist, et leida veel farme. Siin osariigis on hetkel ainult avokaadod ja kõik mis leidsime olid oma töölised leidnud, nad vallandanud või ühel suuremal olid üldse lepingulised farmerid kes iga aasta seal käisid korjamas. Seega farmiga on null seis, sõites tagasi käisime tee peal Diamond tree lookout'is, kus sai mööda puud 52m kõrgusele ronida ja sealt vaadata. Mina muidugi jätsin selle vahele ja lasin Rasmusel sinna üles ronida.
Siis käisime Salmon beach'is ujumas, no ma käisin rannas kõndimas ja pildistamas ja Ramsus nagu ikka ujumas, seal külmas vees. Iga päevasel on õhutemperatuur umbes 20-25 kraadi ja vesi märksa jahedam, et ei ole siin midagi veel soe.
Päev ennem farmi töö alustamist käisime Windy Harbour'i kandis, mis oli väga kena koht. See päev oli suhteliselt tuuline, nii et ma käisin kaks korda perseli kalju üleval. Ja samuti teepeale jäänud Mount Chudalup'is samuti, mis kujutas endast ühte suur kivikamakat kuhu peale sai ronida ja see vaade mis oli 187m kõrgusel.. wow
ja imeilus Windy Harbour
Kes satuvad Caversham'i kanti, siis kindlasti soovitan teil külastada seda veiniaeda, väga ilus ja interiöör oli selline nö kõrgklassilik. Muidugi oli winery võitnud ka arvukalt erinevaid auhindasid, kas siis parima veini või lihtsalt inimeste poolt valitud meeldivaimaks kohaks.
Alustasime esimese asjana maja koristusega ja kola ära paigutamisega, sest ta kasutas seda maja oma remondi tavaari hoiustamiseks ja kõige ebavajaliku ja seisva hoidmiseks. Meie tulevases magamistoas on kohutavalt palju asju, nii et ainult ust saab kinni-lahti panna, sest kuskile pidi ju kogu kola ära paigutama. Hetkel magame ajutiselt elutoas, vähemalt on siin konditsioneeri seade ja saab ööseks sooja tuppa lastud. Peale koristust käisime poes, ostsime madratsid (küll õhuga madratsid), voodipesu, nõud ja kõik vajaliku mis mujal elades alati on olemas olnud aga siin puudunud.
 |
| Köök koos plaadi hunnikuga |
 |
| Meie kuninglik voodi koos tagaplaanil olevate uute nõudega |
Kuna mägede objekti ei jõudnud ajaliselt lõpetada siis kutsusime kaks töölist appi, kes õnneks said ilusti töö lõpule viidud. Tööliste tasu läks meile kaheksasada dollarit maksma ja reede hommikul startisimegi Northcliffe'sse mis asub u 350km kaugusel. Kohapeal tuli jutt siis, et töö hakkab alles esmaspäeval, muidugi mu tuju läks veelgi halvemaks kui see oli terve tee olnud. Ja siis jõudis jutt palgani, mis on kaks kümmend tunnis, kuna tal tegelikult ei olnud kolme töölist vaja. Sellele järgnes ka vihje, et mina ilmselgelt seda tööd ei jaksa teha ja võin niisama poistele süüa teha ja puhata.
Kant oli tegelt väga kena, mägine maastik ja rohelisus, ei anna ülemise osaga üldse võrreda, kus laius ainult tühi kõrb ja meeletu kuumus. Elamiseks saime vana karavani, Janis ühes otsas ja meie teises, kaks keskmist tuba olid siis pesuruumiks tehtud või köögiks, muidugi meie poolt.
Esimese öö magasime kitsas üheinimese voodis ja tädi ostis meile suure voodi järgmiseks päevaks, samuti käisime Manjumup'is (umbes tunnine sõit oli suuremasse linna) riideid ostmas. Janis sai tasuta tööriideid ja no Rasmus oleks püksid ka tasuta saanud, aga ma ütlesin, et maksaks ise nende eest, kuna pärast ei lähe see palgast maha ja ei teki palgaga arusaamatusi. Siis ostsime endale jalanõud ka, sest seal pidid vahest ussid liikuma. Muideks tee peal me nägime ühte pooleteise meetrist ussi kes teed ületas, mingi beezikat tooni oli. Rasmus sõitis täpselt üle ussi, nii et ta tõstis oma saba ja pea üles kui olime üle sõitnud.
 |
| Teepeal kohtasime hunnikutes hipi autosid |
 |
| Vähemalt oli teekond puude rohke |
 | |
| Näeb välja nagu teletupsu maa |
Tegu oli väga väikese farmiga, kus omanikeks oli vanem naine ja ta mees. Umbes kaks tuhat avokaado puud (suurtes farmides üle kuueteist tuhande) ja põllutäis rohelist teed kasvamas. Samuti seal oli väga palju lehmasid, kes kogu aeg passisid kui mööda läksid ja maja ees jooksid kanad. Kolm koera, labrador Rusty, mingi vana rebase näoga koer ja üks ilus suur valge koer, kes pidi hammustama kuna talle ei meeldi paitamine. Rusty oli muidugi mu suurim sõber, kes koguaeg nuias pai ja tähelepanu.
Saime kohapeal sõitmiseks ka vana juudi (kastikas), tädi lubas meil sellega sõita Northcliffe'sse ja ümbruskonnas ringi. Farmi taga asusid mingid hiiglaslikud liiva mäed ja seal taga ookean, aga sinna sai ainult maasturiga minna. Reaalselt kui tahtsime juudiga sõitma minna, siis tädi kohe sõitis meie juurde ja hakkas Rasmust sõimama, et ta ei ole lubanud mitte kuhugile farmi territooriumilt sellega minna, oma mitu minutit karjus, et see tee on suur ja täitsa ametlik tee. Missiis, et kruusakattega ja ühtegi hingelistki ei olnud kogu aja vältel sealt mööda sõitnud. Polnud midagi, läksime tagasi ja istusime oma tubades edasi. Pidevalt nende jutt muutus, algul võis seda ja seda teha hiljem tuli sõim ja ei tohtinud enam midagi.
 |
| Where the heck is Northcliffe? |
 |
| Meie pisikene tuba |
 |
| Ma ei tea miks nad kogu aeg nii kurja näoga mind vaatasid |
 |
| Farmer-Rasmus |
 |
| Teekond avokaadode poole |
 |
| Jõgi, kus pumbati kastmis ja kraani vett |
 |
| Karavani vaade, taga liivamäed |
Tädi kiitis mind, et kui kiire ma olen ja tean mida võtta, olin kõigist kõige kiirem korjaja, sest mulle väga meeldis see töö. Järgmisel päeval kell seitse hakkas iseseisev töö pihta ja tädi oli sel päeval väga turtsu täis, sest avastas et väikeste viljade eest ei maksta midagi ja et Uus-Meremaalt transporditakse odavalt palju avokaadosid sisse. Oi kus ta kirus seda maad ja lubas pommi alla panna ja oma farmi ära müüa. Ja siis hakkas jutt pihta, et kui vaesed nad on ja et võimalik et ainult nädal on meil tööd seal, sest nad ei saa hetkel avokaadosid edasi müüa, kuna hinnad on see aasta väga madalad
Kuna väikste viljade korjamine oli sel päeval keelatud, siis tädi ikka korjas neid ja ajas meie kaela, et kas me ei saa aru mida korjata tohib ja mida mitte. Näiteks päeva alguses olid keelatud väga väiksesed viljad, siis päeva lõpuks oli see väike suurus juba suureks muutunud ja korjamiseks kõlblike viljade hulk väiksem. Tal oli sel päeval eriline vimm Rasmuse vastu, ükskõik mida Rasmus bini ei kallanud, läks tädi kohe vaatama ja viskas pooled viljad välja, nagu need ei kõlbaks mitte kuhugile. Meile muidugi tegi see nalja ja hea on, et kohalikud eesti keelt ei oska.
Mingi hetk hakkas jutt pihta, et me läheksime puhkam, kuna me oleme nii väsinud, kuigi meil ei olnud midagi viga. Ta ise oli väsinud ja ei viitsnud korjata, siis saatis meid tunniks ajaks lõunale, mille eest ilmselgelt ei mastnud kuna see ei olnud tasustatud poole tunnine lõuna.
 |
| Päevas tegime vabalt kaheksa sellist kasti ehk bini |
 |
| Avokaado puud |
 |
| Üksik vili |
 |
| Rohelise tee põld |
Õhtul koputas Janis meile uksele ja ütles, et neil on meile üks halb jutt. Jutt seisnes selles, et väidetavalt on nende avokaadodel mingi nakkus peal, mis on väga väga mürgine ja hull ja nad peavad puud ära piserdama ja alles nelja nädala pärast saab hakata jälle korjama. Peale seda nad andsid raha ja läksid minema. Raha lugedes selgus see, et raha on vähem kui olema peaks vastavalt siis kahekümnele tunnis ja meie töötatud tundide arv kokku. Kui aga tunnid korrutada viieteistkümnega tuli õige summa. Kurb tõsiasi, meid kasutati ära ja me tegime viieteist eest tööd, mis on ilmselgelt alla lubatud miinumumi. Arvestades seda, et me olime kaks korda kiiremad kui esimene päev ja suutsime pooleteist tunniga kaks suurt bini ära täidetud, mida farmi pere oma tütrega oleks kolm tundi teinud. Ilmselgelt farmipäevade alla see ka ei läinud, sest neil polnud õigustki sellele. Täesti uskumatud inimesed on siin riigis, tahaksime Perth'ist ära liikuda, aga pole ressursse selleks ja ei tea kuidas tööga mujalgi on.
Kolmapäeval alustasime ümbruskonna läbikammimist, et leida veel farme. Siin osariigis on hetkel ainult avokaadod ja kõik mis leidsime olid oma töölised leidnud, nad vallandanud või ühel suuremal olid üldse lepingulised farmerid kes iga aasta seal käisid korjamas. Seega farmiga on null seis, sõites tagasi käisime tee peal Diamond tree lookout'is, kus sai mööda puud 52m kõrgusele ronida ja sealt vaadata. Mina muidugi jätsin selle vahele ja lasin Rasmusel sinna üles ronida.
 |
| 52m pole naljaasi |
 |
| Eemal olev tulekahju |
 |
| Linnu lend |
 |
| Puud olid ikka päris pikad.. |
 |
| Vaade ülevalt |
 |
| Tahtsid vist alla kõndida |
