Kuidas me tagasi Perthi saime
Kolmekümnendal aprillil, ehk kolmapäeval olime viimast päeva Hedland'is. Plaan oli paigas, et järgmine päev liigume edasi Karratha'sse ja siis sealt edas Perth'i. Viimase öö veetsime jälle Lodge motelis, sest seal oli öö hind odavam kui karavan pargis, kus küsiti ühe öö eest 110 aud, meie valitus oli 85 aud. Karratha'sse saime häälega, täpselt kaks tundi pidi hääletama kuni tuli punane Holden, kes tee ääres seisma jäi. Autos oli kolm paksu aborigeeni tüdrukut, juhil olid esmased load aga õnneks jõudsime elusalt kohale. Auto oli nii jube must igalt poolt, lae riie oli lahti tulnud ja puupulkadega kinnitatud. Suht naljakas oli, aga elu algabki seal kus lõppeb mugavus. Ennem auto tulekut tegelt peatus ka üks rekka, ta läks Perth'i ja kutsus meid peale, aga kahjuks ei saanud kohe sinna liikuda.
Pidime tegema vahepeatuse Karratha's, sest Rasmusel oli lõpetamata Kristjani auto ja saabunud oli hilinenud sünnipäeva kingitus. Autol oli vaja plokikaan ära lõpetada ja asjad kokku panna. Põhimõtteliselt sai valmis, jäi teha veel mootori sisepesu diisliga ja mõned asjad kokku panna. Aga sellega polnud suur abi vaja ja nii me liikusimegi edasi.
Karratha's veetsime kaks ööd, sest esimese päevaga ei jõudnud suurt midagi teha. Kristjan oli õhtuni tööl ja autot said kahekesi ainult teha, sest ta tahtis ka näha mis kuidas käib. Hommikul kella kuueks viis Mairond meid suure maantee äärde, maganud olime umbes neli-viis tundi ja seda veel vähemgi tegelikult - ärevus oli ju siiski sees. Ma olin nii ammu juba oodanud, millal tagasi ilusasse Perth'i saaks. Umbes neli tundi väljas seisnud ja külmetanud, jäi üks kaevanduse auto meie juures seisma. Roolis oli naine, kes ütles, et võib meid edasi sõidutada 10km. Olime muidugi nõus ja kobisime oma kottidega peale.
Ta kutsus meid kohvile oma sõbranna juurde. Seal oli imeilus farm või elumaja, ma ei teagi. Hunnik kanu, kolm parti, kolm koera, kass ja hobused. Ma ei tahtnud sealt lahkuda, lihtsalt nii kena oli. Seal pakuti meile kohvi ja röstsaia munaga, üks väike umbes nelja aastane poiss üritas meiega mängida ja suurem tüdruk umbes 15 aastane näitas mulle väikseid linde ühes keldri ruumis. Alguses ma majja sisse ei tulnud, sest ma lihtsalt pildistasin ja pildistasin, seal oli lihtsalt nii võrratu. Sain selle naise kohta teada, et talle meeldib väga pilte teha ja siis kutsus mind õue maja ette, et pildistaks seal linde. Ta ütles, et neid on tohutult ja neid oligi, suured kambad lendasid. Oleks olnud mul vaid suurem objektiiv.. Ma olin seal jälle loomamagnet, kanad jälitasid mind ja koerad samamoodi, ainult pardid vist väga ei sallinud inimesi, kogu aeg passisid eemal. Naljaks oli see hetk, kui üritasin lille pildistada, siis järsku koer tuli mu selja taha ja hakkas mängut ja pai nuiama. Esimese hooga mõtlesin, et Rasmus tuli kallistama.
Pool üks viis meid maja omanikust naine, selle esimese sõbranna tee äärde. Natukene eemale sealt, kus Mairond meid viis aga põhimõtteliselt samma kohta. Kõrval oli siis mingi söögikoht kus rekkad alati peatusid, ütles et seal on parem võimalus saada auto peale. Olime tee ääres oma sildiga, mitte keegi seisma ei jäänud. Siis kolisime täpselt sinna maja juurde ja Rasmus hakkas otse rekkatelt küsima, et kas keegi Perth'i poole ka liigub. Vahepeal tuli sama naine veel tagasi oma väikse pojaga, uuris kas oleme peale saanud jne. Ta nimelt läks poodi paariks tunniks, et sünnipäevaks süüa osta ja siis ütles, et kui me ei ole peale saanud võib meid tagasi oma majja viia. Ütlesime talle, et proovime hääletada, et võib hiljem tagasi tulla. Peale seda läks veel natukene aega ja kell 3 saime rekka peale. Sel hetkel ma just kirjutasin Mariga ja ennem seda olin lindu pildistanud, kes mu ette põõsasse tuli. Kuni Rasmus siis tuli rõõmsalt, tule võta asjad lähme nüüd saime rekka.
Rekkajuht tundus alguses kuri ja imelik, aga tegelt oli päris naljakas mees. Nimeks oli tal Mick, jõi roolis lubatud koguses mingit rummi koksi jooki. Austraalias on lubatud joove umbes 0,5 promilli ja nii need rekkajuhid pididki mängima. Vahepeal nägi tagant, et politsei on vist, siis pidin talle andma kaks vett mis ta ruttu alla kulistas. Aga ei tulnud kedagi kontrollima. Tee peal rääkis teiste rekkatega juttu, et mis tee peal olla võib, näiteks loomad. Ühte rekkajuhti viskas aknasse kokat, sest too ei võtnud kaugtulesid maha - see pidigi olema neil komme sellisel juhul.
Rekka viis meid Carnarvon'i lähistele, kella kümneks jõudsime kohale, Rasmus uuris veel rekkaid aga mitte keegi ei liikunud sinna. Istusime väljas umbes kella kaheni öösel, vahepeal saime süüa tuunikala võileiba, mis Rasmus tasuta sai. Nimelt ta läks poodi sisse uurima, et palju maksab võileib. Tüüp hakkas uurima hinda ja siis ütles, et ta tegelikult peab need ära viskama ja siis Rasmus ütles, et äkki annaksid mulle paar tükki. Ta andis 2 pakki, ütles et rohkem ei tohi anda, seda kontrollitakse. See see teema, et peab ära viskama kui ära ei osteta, muidu läheb kõvaks jne. Öö veetsime telgis, asfaldi peal. Kuna seal ligidal ei olnud kohta kuhu telk üles panna ja üldiselt ei tohigi igal pool campida, siis leidsime rekkate taga pisikese koha. Mitu rekkajuhti jõid terve öö ja isegi hommikul kui me juba edasi liikusime, siis nad olid ikka veel vist juua täis. Tee peal me nägime sadu kängurusid, kes kohe ära jooksid ja lehmasid kes lihtsalt seisid kas tee ääres või keset teed. Rekkaga sõites ütles juht, et hakkab sadama ja nii oligi. Terve öö sadas ja tibutas, õnneks telgist sisse ei tulnud midagi. Olime kuidagi neli tundi telgis maganud koos oma kolme koti ja kahe seljakotiga . Peal oli hommikumantel ja all madrats. Ma olin nii väsinud ja unine, et see pooltühi madrats ja all olev asfalt midagi ei tähendanudki. Magasime neli tundi telgis ja kella kuueks olime üleval. Kuna pusasid meil ei olnud siis oli ikka päris külm, selle vastu läksime söögikohta sisse. Võtsime süüa, mina pannkoogis mis pool läks Rasmusele ja vana nälg võttis endale suure-suure prae.
Kui sees olime, ma natukene töötlesin pilte ja olin niisama. Rasmus käis vahest vihmaga väljas uurimas rekkaid, aga midagi ei saanud. Kümne paiku tuli sisse rekkajuht, kes läkski Perth'i, pidime ainult ootama kuni ta ära sööb ja siis saimegi minna. Eelmine õhtu olin nalja teinud, et meil tuleb kaks rekkajuhti nimega Mick. Esimene rekkajuht andis oma numbri juhul kui me ei saa hommikul teist rekkat ja kui peaks midagi autosse ununema. Rasmus siis pani nimeks Mick rekkajuht, ma ütlesin et pane midagi muud, et meid tuleb varsti teine juurde ja tuli ka. Rekkas siis ta ütles mulle, et ta ei mäleta kas nägi unes seda, et ma nii ütlesin või oligi päriselt. Naljakas jah, paljud asjad mis ma ütlen, lähevad täide. Nagu see, et ma Pilbara regioonis tööle ei saa, ei saanudki. Nüüd loodame, et mu lause ''Perth'is me saame kindlalt tööle'' läheb täide.
Teises rekkas oli siis sama värk, magasime vaheldumisi voodis ja kuulasime mu telefonist 80ndate muusikat. Muidugi kõigile meeldis väga ja mõlemad juhid laulsid ja liigutasid oma käsi. Viimane rekkajuht ütles mulle: ''ou right, good girl'', peale seda kui ma panin telefonist vana hea muusika. Küsis kas ma panin ise selle playlisti kokku või pani ema, ütlesin mina ise panin ja ta oli väga imestunud ja kiitis mu maitset. Küsis kas me oleme abielus ja siis rääkis ise oma abielust ja asjadest. Alguses teine Mick tundus naljakas tüüp, sest tal olid mega lühikesed püksid jalas ja kui ta meie kotte rekka haagise külge pani siis ronis ise tervenisti sinna alla. Viimane juht meeldis mulle ka selle poolest,sest ta ei suitsetanud ega joonud. Carnarvon'ist Perth'i nägime sadu kitsesid, kes kohe ära jooksid kui nende juurde jõudsime, osad olid nii pisikesed, et ma tahtsin nad kohe kaasa võtta.
Oh kui ilusaks läks loodus, mida rohkem me Perthi poole jõudsime, nii mõnus ja roheline oli, mitte masendav ja igav kõrb. Jõudsime õhtul kella üheksaks kohale, mitte päris Perthi aga umbes 60 km eemale. Nii hea tunne oli meil mõlemal olla: nii kena ja teistsugune õhkkond. Nüüd tundub, et enam kunagi Karratha'sse tagasi minna ei taha, tööd ei ole ja midagi teha ka pole, kole koht. Perthis siin jah õige tunne, isegi Rasmus tunnistas lõpuks, et sinna minnes poole tee peal tekkis selline vale tunne sisse.
Shaun tuli meile järgi ja autos ütles kogu meie seikluse kohta, et oleme ikka päris hullud ja, et see ikka oli normaalne seiklus.
Esimese öö me magasime päris pikalt, kohe kui majja jõudsime läksime magama ja hommikul ühe aeg alles ärkasime. Päeva jooksul panin asjad ilusti ära ja tegin süüa. A ja Rasmus sai lõpuks peale kahte aastat rääkimist aru, et makaronid ei täida kõhtu. Nüüdsest ta lemmik söök ei ole mitte makaronid vaid minu tehtud ''üli hea riisiga söök mille nime ta ei mäleta ja seda ka mis seal sees oli''.
Täna õhtul käisime autoga sõitmas ja jõudsime Kings Parki, sealne vaade oli selline:
Pidime tegema vahepeatuse Karratha's, sest Rasmusel oli lõpetamata Kristjani auto ja saabunud oli hilinenud sünnipäeva kingitus. Autol oli vaja plokikaan ära lõpetada ja asjad kokku panna. Põhimõtteliselt sai valmis, jäi teha veel mootori sisepesu diisliga ja mõned asjad kokku panna. Aga sellega polnud suur abi vaja ja nii me liikusimegi edasi.
 |
| Ringtee |
 |
| Metsa põleng abode autost pildistatuna |
 |
| Päikesetõus |
 |
| Tõusev päikene paar sekundit hiljem |
 |
| Kõrbe taim |
 |
| Kõrbe põõsas |
 |
| Õnnelik koer, kes mind segama tuli |
 |
| Maja esine |
 |
| Maja tagune |
 |
| Kakaduu lendamas |
 |
| Puffin mõnulemas |
 |
| Ega pardi gäng kanu ei sallinud |
 |
| Roosad papagoid |
 |
| Koer tuli kohe järgi mulle |
 |
| Isiklikud pagasi turvad |
 |
| Maja kivide vahel |
 |
| Alguses vaatasin hobust ja siis tuli tatsas mu juurde. Hakkasin teda paitama ja kui ära läksin kõndis järgi. |
 |
| Lehmas |
 |
| Esimene road train mis meid vedas |
Teises rekkas oli siis sama värk, magasime vaheldumisi voodis ja kuulasime mu telefonist 80ndate muusikat. Muidugi kõigile meeldis väga ja mõlemad juhid laulsid ja liigutasid oma käsi. Viimane rekkajuht ütles mulle: ''ou right, good girl'', peale seda kui ma panin telefonist vana hea muusika. Küsis kas ma panin ise selle playlisti kokku või pani ema, ütlesin mina ise panin ja ta oli väga imestunud ja kiitis mu maitset. Küsis kas me oleme abielus ja siis rääkis ise oma abielust ja asjadest. Alguses teine Mick tundus naljakas tüüp, sest tal olid mega lühikesed püksid jalas ja kui ta meie kotte rekka haagise külge pani siis ronis ise tervenisti sinna alla. Viimane juht meeldis mulle ka selle poolest,sest ta ei suitsetanud ega joonud. Carnarvon'ist Perth'i nägime sadu kitsesid, kes kohe ära jooksid kui nende juurde jõudsime, osad olid nii pisikesed, et ma tahtsin nad kohe kaasa võtta.
 |
| Imelik putukas Carnarvon'is |
 |
| Nahk magamist teesklemas |
 |
| Leaning Tree, tugevate ja pidevate tuulte töö |
Shaun tuli meile järgi ja autos ütles kogu meie seikluse kohta, et oleme ikka päris hullud ja, et see ikka oli normaalne seiklus.
Esimese öö me magasime päris pikalt, kohe kui majja jõudsime läksime magama ja hommikul ühe aeg alles ärkasime. Päeva jooksul panin asjad ilusti ära ja tegin süüa. A ja Rasmus sai lõpuks peale kahte aastat rääkimist aru, et makaronid ei täida kõhtu. Nüüdsest ta lemmik söök ei ole mitte makaronid vaid minu tehtud ''üli hea riisiga söök mille nime ta ei mäleta ja seda ka mis seal sees oli''.
Täna õhtul käisime autoga sõitmas ja jõudsime Kings Parki, sealne vaade oli selline:
