Uus elamine
Nüüd on lõpuks käes päev, mil saan öelda, et saime elamise. Alguses pidime esmaspäeval tulema, aga kuna Annele ei sobinud siis ja ka rendi arvestus käib kolmapäeviti, siis nüüd me siin olemegi. Meil on magamistuba voodiga, kahe kummuti, suure riidekapi ja isikliku vannitoaga. Nädala üür on 240 aud koos interneti ja kõigega.
Natukene asju, mis on Austraalia elamistes kõigil samad: kõik uksed on keeratavate nuppudega, akende ees on beezid riba kardinad, aknad käivad paremalt-vasakule ja uksed samuti, wc tuli käib ruumi seest, duzzid on seina pealt ja ülevalt, tubades on vaibad ja mujal kivi plaadid, pistikud ja lülitid on stock, lae nurgad on ümaraks tehtud, akende ja uste ees on trellid koos võrguga.
Ennem kui me siia tulime ööbisime backpackerites (seljakoti rändur). Kuna pühapäeval sai Shauni juures elamine läbi ja me ei tahtnud ka enam seal olla siis tuli välja kolida. Sel hetkel teadsime, et saame esmaspäeval uude kohta. Plaan oli siis üks öö autos või telgis ööbida, kuna aga ööbimiskohta ei leidnud välja arvatud rand, siis tuli autos öö veeta. Loomulikult me ei veetnud, sest õhtul sain sms kirjaga, et elama saab tulla alles kolmapäeval. Hakkasin siis mõtlema selle peale, et kuidas me vahepeal tööd saame otsida kui pole maganud ja kus pesta saab.
Uurisime Gumtree's olevatelt kuulutustelt, et kas kolmeks ööks saaks kuskile odavalt. Kõik tahtsid kolme öö eest nädala üüri, seega me ei võtnud midagi. Siis uurisin Ozi Inn Backpackers Hostel'it, noh öö oli 60 aud aga midagi teha polnud, pidime selle võtma. Ennem seda me käisime ühes kohas, kus netis oli kirjas, et 40 aud öö ja tegelt tahtis üks hiinakas topelt summat ja Rasmus ütles, et see tuba oli nii kole, jube ja haisev, et ta lihtsalt jalutas sealt minema. Ma ise istusin sel ajal autos ja valvasin meie sadu asju.
Läksime siis Ozi'sse ja võtsime couple (paari) toa, kolm ööd maksis 120aud. Röövimine, mis röövimine. See tuba oli väga kohutav, hästi väike, jube must voodi, veel mustem põrand ja imelik hais oli ka sees. Kannatasime siis ära ja kui Rasmus küsis miks see hind nii kallis on, siis vastati, et hommikul saab tasuta teed/kohvi ja pannkooki.
Räägime siis söögist. Kaks esimest hommikut me tegelikult ei viitsinud alla minna sööma. Esimene päev me olime nii unised ja isu ei olnud pannkoogi järele ja teine päev kui läksime oli see väidetavalt läbi saanud. See pidi olema siis hommikul kella 8-10. Ja kolmas, see kõige jubedam päev, no siis ei toimunudki midagi seal.
Esmaspäeva õhtul ehk esimene öö hostelis, käisime väljas pildistamas. Kuna seal käis kisa ja pidu siis läksime sõitma. Minu plaan oli ühe järve äärde minna kust maanteele paistsid ilusad tuled vee peal kumamas. Läksime sinna, tegime pilte. Siis liikusime edasi, Rasmus valis koha. Jõudsime täpselt Perth'i kesklinna juurde, seal siis tuled paistsid Swan River'i peale ja nii me seal pildistasimegi. Sinna poole sõites silla peal ütlesin, et oh kui ilus võiks sinna minna ja sinna me läksimegi.
Teisipäeval otsisime tööd, ma helistasin koristus firmasid läbi, kõik tahtsid e-maili peale cv-d aga siiamaani pole mingit vastust tulnud kellegilt ja Rasmus käis metallikatest läbi. Jällegi miskit, kui siis üks vanametalli firma kes tahaks teda tagasi Karratha'sse saata aga loogiline, et me ei tahaks seda. Muidugi kui midagi muud ei tule, siis eks ta peab sinna minema. Kui ma olin oma asjad valmis mässand ja Rasmus tagasi, siis printisime kaks lehekülge metalli firmasid välja. Olin koostanud dokumendi, kus oli firma, aadress ja number, samuti kaugus südalinnast. Läksime randa, sest ta tahtis seal helistada ja lõpuks läksime ikkagi ära, sest seal oli tuuline. Ma ütlesin, aga ta ei uskunud. Kui ma istusin, siis olin jälle linnu magnet, mingi kajakas tuli mult salatit nuiama, siis andsin peaaegu tühja karbi talle ja kutsus oma sõbra ka sööma. Mis ma siis ikka tegin kui pildistasin neid. Rannas oli jälle üks mees autos magamas, kes tol õhtulgi seal oli kui me plaanisime ka rannas ööbida. Üks vanem mees, täitsa jube kui raha ei ole ja pead niimoodi elama.
Sel päeval käisime ka kuskil vaateplatvormi taolises kohas, mis tee peale jäi. Me olime juba töö otsingutega lõpetanud ja kell oli vastav, siis miks mitte.
Nüüd siis kolmandast ööst seal jubedas kohas. Kui kaks ööd oli käinud õhtul pidu umbes poole üheni, siis täna öösel kestis pidu hommikul kella kuueni. Nimelt, ma eile sain meili peale kirja, et tulgu ma homme ehk täna siis töövestlusele. Kaasa võtta TFN ja Superannuation konto. Ehk siis maksumaksmis number ja pensioni konto number või mis iganes see teine ka ei olnud. Ma kuu alguses läbi neti kandideerisin ühe landscape gardener (haljastus töö) ameti kohale. Ilmselgelt ma tahtsin õhtul vara magama minna ootuses, et saan varsti tööle. Vaatasime õhtul kaks filmi arvutis ära ja siis oli kell 12 lähedal, ilge joomine ja kisa käis väljas. Toas oli muidugi ka aken, mis lasi kõike läbi ja oleks peaaegu eest ära kukkunud. Kella 1 aeg läks Rasmus alla, ütles et palun olge tasem meil vaja hommikul vara üles tõusta. Oi kus lubasid ja-ja oleme tasa ja tublid. Mingi kümme minutit läks, jälle kõva naer, kisa ja karjumine. Need tropid olid täpselt meie akna all, me olime teisel korrusel toas, aga efekt tänu aknale selline nagu aknad oleks kõik lahti.
Trall käis ja jätkus, kell oli juba neli öösel. Siis Rasmus otsustas helistada politseisse, et äkki neid kuulab. Lubasid tulla kohale, ootame ootame. Pool tundi juba möödas, helistas uuesti, et mis jama on keegi käinud pole. Öeldi, et käis 5 min peale kõnet aga tema midagi ei kuulnud ja läks minema. Saadeti teine patrull, jõudsid kohale ja helistasid Rasmusele, et ei ole ju midagi ja esi uks kinni. Rasmus siis seletas, et paremal on aed ja seal on värav mis on lahti, lihtsalt lükka ja mine sisse. No ilmselgelt nad sisse ei tulnud, sest nad ju ei kuulnud tänavale midagi, sealt siseõuest. Samuti ütlesid, et Austraalias ei ole sellist asja nagu öö rahu, seega suva. Edasi ma jäin juba pool-unne jälle, kuni jälle mingi karjumine käis.Edasi ta helistas siis Ozi Inn'i manangerile kellel pidi olema number 24/7 kättesaadav. Proovis vist oma 15 korda mitte keegi ei vastanud, all telefon helises koguaeg. Lõpuks loobusime ja siis helises meil kell, hommikul kaheksa. Pidime hommikul kümme lahkuma ja kell kaksteist oli mul vestlus. Oi kui unine ma olin, midagi aru ei saanud, käisin pesus ja uurisime all pannkooke aga kedagi peale tühjade alko pudelite all ei olnud. Poole kümne aeg oli tüüp all registratuuris ja vastus Rasmuse küsimusele, et miks selline pidu käis ja keegi telefonile ei vastanud oli selline: ''meil siin on lubatud pidu panemine ja siin ei ole öörahu''.
Edasi pidime aega viitma, sest kaks tundi oli mu vestluseni aega. Ma olin nii väsinud, et panin auto katusele mahla ja sinna see jäigi kui üks India mees lehvitas kätega, et vaata katusele ja siis juba pakk kukkus maha. Võttis selle kätte ja andis mulle, ma muidugi tänasin teda, ise mark maas.
Läksime siis Swan River'i äärde, sinna kus eelmine kordki käisime. Õhtul olin saia ostnud luikedele ja täna siis toitsin neid. Päris lahedaid pilte sai ja sain neile käest süüa anda. Läksin sinna siis, kohe luiged hakkasid oma imelikku häält tegema ja peadega vehkima. Vahepeal tuli mingi mees sinna mind pildistama kui linde toitsin.
Umbes pool tundi sai seal oldud kuni tuli aeg minna vestlusele. Ootused ja jutud peas läksin sinna. Ootan tükk aega, siis anti hunnik pabereid ette, et täida ära nüüd. Täitsin oma 15 min neid, siis kutsus naine enda juurde, rääkis tunni palgast ja ütles, et helistavad kui tööd on. Muidugi pettusin, sest agentuur lihtsalt võttis mind arvele, mitte ei pakkunud tööd. Ennem mind oli järjekorras üks tüüp, tuli välja et ta oli ka eestlane, ta kandideeris ka sama töö peale muideks. Rääkisin selle naisega ära, siis pidin jälle istuma kuni kutsus teine naine mind enda juurde. Ehk mingisugune ajuvaba arstlik kontroll oli. Alguses küsis kas mul haigusi on jne, vastasin ei. Siis läks edasi, kas sul on kümme varvast ja sõrme, pidin näitama. Siis vaatas mu põlvi, kaalus ja mõõtis. Siis pidi tegema harjutusi, ehk kas saan selja taga käsi kokku panna, kükitada, vaadata peaga igasse suunda, puudutada igat sõrme pöidlaga, liigutada jalalaba, teha kätega ringe jne. Siis kontrollis silmanägemist ja pidin ka mingit 20 kg kasti tassima. Alguses kükita, siis tõmba kast üles ja siis tõuse püsti käed all rippumas kastiga ja siis kõnni 3 sammu edasi-tagasi ja pane samamoodi kast maha. Täiesti ajuvaba.
Igatahes sain tehtud ja sain minema. Pidin tund aega seal passima ja igas jaburusi tegema. Edasi oli meil aega kolm tundi, ennem kui Anne koju jõudis. Läksime Perth Hills'i, olin uurinud ühte kohta nimega Mundaring Weir (Mundaringi tamm), et seal hea vaade ja vaadata midagi. Vaadata oli seal tõesti, seda piltidelt näha. Nägin ka ühte ilusat rohelist papagoid, hiljem oli neid kolm puu otsas ja sealt ära minnes nägin roosade papagoide gängi, samasugune nagu valgete kakaduude.
Ahjaa, rääkides kakaduudes, ma sain neist palju pilte. See oli paar minutit ennem kui me Shauni juurest lahkusime. Viisime asju autosse ja siis Rasmus läks tuppa paari asja pesema ja kui ma nägin, et üle tee on suur gäng neid kisamas siis jooksin kohe sinna pildistama. Nii tore, et lõpuks sain nad ära pildistatud, nüüd oleks vaja veel neist roosadest pilti teha ja muidugi suuremat objektiivi..
 |
| Köök |
 |
| Suur tuba |
.jpg) |
| Vannituba |
Ennem kui me siia tulime ööbisime backpackerites (seljakoti rändur). Kuna pühapäeval sai Shauni juures elamine läbi ja me ei tahtnud ka enam seal olla siis tuli välja kolida. Sel hetkel teadsime, et saame esmaspäeval uude kohta. Plaan oli siis üks öö autos või telgis ööbida, kuna aga ööbimiskohta ei leidnud välja arvatud rand, siis tuli autos öö veeta. Loomulikult me ei veetnud, sest õhtul sain sms kirjaga, et elama saab tulla alles kolmapäeval. Hakkasin siis mõtlema selle peale, et kuidas me vahepeal tööd saame otsida kui pole maganud ja kus pesta saab.
Uurisime Gumtree's olevatelt kuulutustelt, et kas kolmeks ööks saaks kuskile odavalt. Kõik tahtsid kolme öö eest nädala üüri, seega me ei võtnud midagi. Siis uurisin Ozi Inn Backpackers Hostel'it, noh öö oli 60 aud aga midagi teha polnud, pidime selle võtma. Ennem seda me käisime ühes kohas, kus netis oli kirjas, et 40 aud öö ja tegelt tahtis üks hiinakas topelt summat ja Rasmus ütles, et see tuba oli nii kole, jube ja haisev, et ta lihtsalt jalutas sealt minema. Ma ise istusin sel ajal autos ja valvasin meie sadu asju.
Läksime siis Ozi'sse ja võtsime couple (paari) toa, kolm ööd maksis 120aud. Röövimine, mis röövimine. See tuba oli väga kohutav, hästi väike, jube must voodi, veel mustem põrand ja imelik hais oli ka sees. Kannatasime siis ära ja kui Rasmus küsis miks see hind nii kallis on, siis vastati, et hommikul saab tasuta teed/kohvi ja pannkooki.
Räägime siis söögist. Kaks esimest hommikut me tegelikult ei viitsinud alla minna sööma. Esimene päev me olime nii unised ja isu ei olnud pannkoogi järele ja teine päev kui läksime oli see väidetavalt läbi saanud. See pidi olema siis hommikul kella 8-10. Ja kolmas, see kõige jubedam päev, no siis ei toimunudki midagi seal.
Esmaspäeva õhtul ehk esimene öö hostelis, käisime väljas pildistamas. Kuna seal käis kisa ja pidu siis läksime sõitma. Minu plaan oli ühe järve äärde minna kust maanteele paistsid ilusad tuled vee peal kumamas. Läksime sinna, tegime pilte. Siis liikusime edasi, Rasmus valis koha. Jõudsime täpselt Perth'i kesklinna juurde, seal siis tuled paistsid Swan River'i peale ja nii me seal pildistasimegi. Sinna poole sõites silla peal ütlesin, et oh kui ilus võiks sinna minna ja sinna me läksimegi.
Teisipäeval otsisime tööd, ma helistasin koristus firmasid läbi, kõik tahtsid e-maili peale cv-d aga siiamaani pole mingit vastust tulnud kellegilt ja Rasmus käis metallikatest läbi. Jällegi miskit, kui siis üks vanametalli firma kes tahaks teda tagasi Karratha'sse saata aga loogiline, et me ei tahaks seda. Muidugi kui midagi muud ei tule, siis eks ta peab sinna minema. Kui ma olin oma asjad valmis mässand ja Rasmus tagasi, siis printisime kaks lehekülge metalli firmasid välja. Olin koostanud dokumendi, kus oli firma, aadress ja number, samuti kaugus südalinnast. Läksime randa, sest ta tahtis seal helistada ja lõpuks läksime ikkagi ära, sest seal oli tuuline. Ma ütlesin, aga ta ei uskunud. Kui ma istusin, siis olin jälle linnu magnet, mingi kajakas tuli mult salatit nuiama, siis andsin peaaegu tühja karbi talle ja kutsus oma sõbra ka sööma. Mis ma siis ikka tegin kui pildistasin neid. Rannas oli jälle üks mees autos magamas, kes tol õhtulgi seal oli kui me plaanisime ka rannas ööbida. Üks vanem mees, täitsa jube kui raha ei ole ja pead niimoodi elama.
Sel päeval käisime ka kuskil vaateplatvormi taolises kohas, mis tee peale jäi. Me olime juba töö otsingutega lõpetanud ja kell oli vastav, siis miks mitte.
Nüüd siis kolmandast ööst seal jubedas kohas. Kui kaks ööd oli käinud õhtul pidu umbes poole üheni, siis täna öösel kestis pidu hommikul kella kuueni. Nimelt, ma eile sain meili peale kirja, et tulgu ma homme ehk täna siis töövestlusele. Kaasa võtta TFN ja Superannuation konto. Ehk siis maksumaksmis number ja pensioni konto number või mis iganes see teine ka ei olnud. Ma kuu alguses läbi neti kandideerisin ühe landscape gardener (haljastus töö) ameti kohale. Ilmselgelt ma tahtsin õhtul vara magama minna ootuses, et saan varsti tööle. Vaatasime õhtul kaks filmi arvutis ära ja siis oli kell 12 lähedal, ilge joomine ja kisa käis väljas. Toas oli muidugi ka aken, mis lasi kõike läbi ja oleks peaaegu eest ära kukkunud. Kella 1 aeg läks Rasmus alla, ütles et palun olge tasem meil vaja hommikul vara üles tõusta. Oi kus lubasid ja-ja oleme tasa ja tublid. Mingi kümme minutit läks, jälle kõva naer, kisa ja karjumine. Need tropid olid täpselt meie akna all, me olime teisel korrusel toas, aga efekt tänu aknale selline nagu aknad oleks kõik lahti.Trall käis ja jätkus, kell oli juba neli öösel. Siis Rasmus otsustas helistada politseisse, et äkki neid kuulab. Lubasid tulla kohale, ootame ootame. Pool tundi juba möödas, helistas uuesti, et mis jama on keegi käinud pole. Öeldi, et käis 5 min peale kõnet aga tema midagi ei kuulnud ja läks minema. Saadeti teine patrull, jõudsid kohale ja helistasid Rasmusele, et ei ole ju midagi ja esi uks kinni. Rasmus siis seletas, et paremal on aed ja seal on värav mis on lahti, lihtsalt lükka ja mine sisse. No ilmselgelt nad sisse ei tulnud, sest nad ju ei kuulnud tänavale midagi, sealt siseõuest. Samuti ütlesid, et Austraalias ei ole sellist asja nagu öö rahu, seega suva. Edasi ma jäin juba pool-unne jälle, kuni jälle mingi karjumine käis.Edasi ta helistas siis Ozi Inn'i manangerile kellel pidi olema number 24/7 kättesaadav. Proovis vist oma 15 korda mitte keegi ei vastanud, all telefon helises koguaeg. Lõpuks loobusime ja siis helises meil kell, hommikul kaheksa. Pidime hommikul kümme lahkuma ja kell kaksteist oli mul vestlus. Oi kui unine ma olin, midagi aru ei saanud, käisin pesus ja uurisime all pannkooke aga kedagi peale tühjade alko pudelite all ei olnud. Poole kümne aeg oli tüüp all registratuuris ja vastus Rasmuse küsimusele, et miks selline pidu käis ja keegi telefonile ei vastanud oli selline: ''meil siin on lubatud pidu panemine ja siin ei ole öörahu''.
Edasi pidime aega viitma, sest kaks tundi oli mu vestluseni aega. Ma olin nii väsinud, et panin auto katusele mahla ja sinna see jäigi kui üks India mees lehvitas kätega, et vaata katusele ja siis juba pakk kukkus maha. Võttis selle kätte ja andis mulle, ma muidugi tänasin teda, ise mark maas.
Läksime siis Swan River'i äärde, sinna kus eelmine kordki käisime. Õhtul olin saia ostnud luikedele ja täna siis toitsin neid. Päris lahedaid pilte sai ja sain neile käest süüa anda. Läksin sinna siis, kohe luiged hakkasid oma imelikku häält tegema ja peadega vehkima. Vahepeal tuli mingi mees sinna mind pildistama kui linde toitsin.
 |
| Haige häälega vares |
Umbes pool tundi sai seal oldud kuni tuli aeg minna vestlusele. Ootused ja jutud peas läksin sinna. Ootan tükk aega, siis anti hunnik pabereid ette, et täida ära nüüd. Täitsin oma 15 min neid, siis kutsus naine enda juurde, rääkis tunni palgast ja ütles, et helistavad kui tööd on. Muidugi pettusin, sest agentuur lihtsalt võttis mind arvele, mitte ei pakkunud tööd. Ennem mind oli järjekorras üks tüüp, tuli välja et ta oli ka eestlane, ta kandideeris ka sama töö peale muideks. Rääkisin selle naisega ära, siis pidin jälle istuma kuni kutsus teine naine mind enda juurde. Ehk mingisugune ajuvaba arstlik kontroll oli. Alguses küsis kas mul haigusi on jne, vastasin ei. Siis läks edasi, kas sul on kümme varvast ja sõrme, pidin näitama. Siis vaatas mu põlvi, kaalus ja mõõtis. Siis pidi tegema harjutusi, ehk kas saan selja taga käsi kokku panna, kükitada, vaadata peaga igasse suunda, puudutada igat sõrme pöidlaga, liigutada jalalaba, teha kätega ringe jne. Siis kontrollis silmanägemist ja pidin ka mingit 20 kg kasti tassima. Alguses kükita, siis tõmba kast üles ja siis tõuse püsti käed all rippumas kastiga ja siis kõnni 3 sammu edasi-tagasi ja pane samamoodi kast maha. Täiesti ajuvaba.
Igatahes sain tehtud ja sain minema. Pidin tund aega seal passima ja igas jaburusi tegema. Edasi oli meil aega kolm tundi, ennem kui Anne koju jõudis. Läksime Perth Hills'i, olin uurinud ühte kohta nimega Mundaring Weir (Mundaringi tamm), et seal hea vaade ja vaadata midagi. Vaadata oli seal tõesti, seda piltidelt näha. Nägin ka ühte ilusat rohelist papagoid, hiljem oli neid kolm puu otsas ja sealt ära minnes nägin roosade papagoide gängi, samasugune nagu valgete kakaduude.
 |
| Rasmus tahaks siit pepu peal alla lasta |
Ahjaa, rääkides kakaduudes, ma sain neist palju pilte. See oli paar minutit ennem kui me Shauni juurest lahkusime. Viisime asju autosse ja siis Rasmus läks tuppa paari asja pesema ja kui ma nägin, et üle tee on suur gäng neid kisamas siis jooksin kohe sinna pildistama. Nii tore, et lõpuks sain nad ära pildistatud, nüüd oleks vaja veel neist roosadest pilti teha ja muidugi suuremat objektiivi..
